Kuidas me kommunismivanglat lammutasime
 Hruštšovi ajal näis veel paljudele, et kommunismi on võimalik reformida, kuid nii Ungari kui ka Tšehhoslovakkia sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine on utoopia.
60ndatel aastatel tekkis opositsioon, mille eesmärgiks olid mitte üksnes reformid, vaid ühiskonna demokratiseerimine ja vabadused. Kusjuures selle opositsiooni võiks tinglikult jagada kahte ossa: avalik opositsioon ja põrandaalune. Avaliku opositsiooni tuntuimateks kujudeks olid Sahharov ja Solženitsõn, aga oli selge, et kuigi kaugele sel viisil minna ei saa. Sahharov avaldas brošüüri “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, mis jõudis ka Eestisse ja tõlgiti siin eesti keelde.
Sergei Soldatov, kes oli mitu aastat õppejõuks TPI masinaehituse kateedri juures, kirjutas Sahharovile otsekohe vastulause “Loota või tegutseda?” Kiri jõudis Sahharovini ning tema kaudu omakirjastuslikesse väljaannetesse, sealt omakorda Läände, kus sai suure vastukaja osaliseks. Seejärel koostas Soldatov koos oma mõttekaaslastega “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmi” ja “NLDL Taktikalised  Alused”. Üheks asjaosaliseks oli Artjom Juskevitš, kes oli mõned aastad TPIs õppinud, kuid siis majanduslikel põhjustel pooleli jätnud. “NLDL  Programmi”  tekst edastati hiljem Vabadusraadio kaudu 18 rahvuskeeles. Asjaosaliste lootused, et tekib laiem põrandaaluste rühmituste võrk, ennast ei õigustanud. Kaks gruppi, kellega meil olid sidemed, siiski tekkisid – üks Moskvas, teine Leningradis. Aleksandr Bolonkin hakkas Moskvas omakonstrueeritud paljundusmasinal välja andma ajakirja Svobodnaja Mõsl.

1968. aastal moodustasid nõukogude allveelaevnikud Paldiskis põrandaaluse   organisatsiooni Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit. Nende programmiliseks dokumendiks oli “Üleskutse nõukogude kodanikele!”, kus kutsuti üles kehtestama demokraatlik ühiskond massilise revolutsioonilise liikumise teel. Nad andsid välja kogumikku Slovo I Delo ja kavatsesid hakata välja andma ajakirja Demokrat. 1969. aastal kolm nende juhti arreteeriti, Gavrilov ja Kossõrev saadeti vangilaagrisse, Paramonov, kes mingeid tunnistusi ei andnud, saadeti vaimuhaiglasse ja “raviti” seal invaliidiks.

Maardu Keemiakombinaadis arstina töötav Arvo Varato, kellel olid juba kontaktid Soldatoviga, tegi  oma koolivennale Kalju Mätikule, kes töötas õppejõuna TPI automaatika kateedris, ettepaneku koostada Eesti Rahvusrinde Programm, mida viimane ka tegi. Lõplik variant võeti vastu koos Juskevitšiga, kelle kaudu selle venekeelne variant läks Mokvasse ja avaldati põrandaaluses ajakirjas Hronika Tekuštših Sobõtii. Programmis oli muu hulgas ette nähtud referendumi läbiviimine Eestis enesemääramise ja riikluse küsimuses. Referendumi idee polnud aga mitmetele meie mõttekaaslastele vastuvõetav. Väideti, et kui me tahame referendumit, siis me nagu ei tunnistaks aastal 1918 loodud Eesti Vabariiki. Seejärel võeti käsile Eesti Demokraatliku Liikumise Programm, mille koostamises osales üheksa inimest. Koos olid kõik üheksa küll ainult ühel korral, siis kui toimus programmi lõpliku variandi vastuvõtmine. See sai Soldatovi ja ka mõne teise arvates liigagi mahukas.

1972. aastal tuldi otsusele, et Eesti küsimus tuleb tõstatada rahvusvahelisel tasandil. Viieliikmeline  grupp asus koostama ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, mille lõpliku teksti koostas inglise keeles Tunne Kelam. Kelam ja Mätik koostasid memorandumile kaaskirja, mis oli adresseeritud ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Mikrofilmid tekstidega toimetati Läände, seal ei juletud neid aga alguses avaldada, kuna kardeti, et tegu on KGB provokatsiooniga. Kanada Eesti Kiriku vaimulik Toomas Vaga toimetas memorandumi  New Yorki, kus baltlaste organisatsioon BATUN (Baltic Appeal to the United Nations) selle paljundas ja mööda maailma laiali saatis. ÜRO sellele arusaadavalt ei reageerinud, küll aga tugevdas ta pagulaseestlaste võitlusvaimu. KGB oli seisukohal, et EDL Programm ja ÜRO memorandum on “eriti ühiskonnaohtlikud”.

Detsembris 1974  arreteeris KGB neli asjaosalist. Neljandaks oli TPI lõpetanud soojusenergeetik Mati Kiirend, kes töötas Tallinna Soojuselektrijaamas. Asjaga tegeles algul kaheksa uurijat, hiljem lisati veel neli, arvestades suurt töömahtu. Toimikus oli kuuskümmend köidet. Soldatov ja Mätik ei andnud mingeid tunnistusi, mille peale uurijad väitsid, et kui me mingeid tunnistusi ei anna, siis tekib kahtlus, et me pole normaalsed ja meid tuleb saata ekspertiisi. Saadetigi siis mõlemad mehed Moskvasse Serbski-nimelisse Kohtupsühhiaatria Instituuti ekspertiisi. Mätiku võimaliku vaimuhaiguse tunnustena  toodi esile, et ta on vanapoiss, tähendab ei tunne naissoo vastu huvi, ja et tema käitumises esinevad mõningad veidrused: keeldumine tunnistuste andmisest, kriitika puudumine, oma ebaseadusliku tegevuse võrdlemine marksismi klassikute loominguga. Marksismi klassikutega oli niipalju tegemist, et uurijale sai öeldud, et kui ta igasugust riigivõimu vastu suunatud tegevust loeb kuriteoks, siis peaks ta ka Leninit lugema kurjategijaks, kuna see tegutses ju ka võimuloleva valitsuse vastu. Soldatovi võimaliku vaimuhaiguse tunnustena toodi esile, et ta armastas lapsena metsas käia, hüppas katuselt vihmavarjuga alla ja kirjutas palju. Soldatov tunnistati pärast 35 päeva kestnud uurimist normaalseks, Mätikut uuriti kaks korda kauem ja tuldi lõpuks samale tulemusele. Järgnes kohtufarss, kus Mätikule ja Soldatovile mõisteti kuus, Juskevitšile ja Kiirendile viis aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Olid nad ju võimude arvates “eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad”. Lihtsalt ohtlikud kurjategijad, nagu röövlid ja mõrvarid, saadeti tugevdatud režiimiga laagritesse, mis oli üks aste kergema režiimiga.

Juskevitš suri 1982. aastal. Soldatov saadeti pärast vabanemist NSV Liidust välja ja töötas 10 aastat Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuses. Ta suri selle aasta 24. jaanuaril. Kiirend ja Mätik osalesid Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi töös ja hiljem Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamises.

Meenutas

Kalju Mätik

Unikaalsel arhiivifotol on kolm kirjutises esitletud vabadusvõitlejat (vasakult) Artem Juskevitš , Kalju Mätik ja Mati Kiirend