Käesoleva aasta septembris sai Venemaal Permi oblastis endise poliitlaagri territooriumile rajatud muuseum “Perm-36” kümneaastaseks. See muuseum on UNESCO, Rahvusvahelise Muuseumide ja Ajalooliste Mälestusmärkide Nõukogu (ICOMOS) ja World Monument Watch´i ekspertide poolt registreeritud maailma saja tähtsaima mälestusmärgi nimekirja, mis vajavad erilist tähelepanu.
Antud mälestusmärgi ainulaadsus seisneb eelkõige selles, et ta on ainuke endise NSV Liidu territooriumil olnud tohutust hulgast stalinliku GULAGi laagritest, mis on sälinud sellisel kujul, et teda on võimalik taastada ja luua seal muuseum.
Stalini ajastu sunnitöölaagrid loodi konkreetsete tootmisülesannete täitmiseks. Pärast nende täitmist laager kas likvideeriti või viidi üle mõnda uude kohta. Ja kui tühjaks jäänud laagrit spetsiaalselt ei hävitatud, siis hävitas loodus ta lühikese aja jooksul.
Endine laager “Perm-36” koosnes kahest osast – nn erirežiimi osakonnast, mille suurus (välise plangu järgi arvestades) oli 120x200 m ja nn range režiimiga osakonnast, mille suurus oli 220x240 m. Viimane omakorda koosnes kahest osast – töötsoonist ja elutsoonist.
Laagreid oli nelja erineva režiimiga:
Üldrežiim. Sinna sattusid inimesed kõige väiksemate kuritegude eest.
Tugevdatud režiim. Sinna sattusid juba ohtlikud kurjategijad, näiteks röövlid ja mõrvarid.
Range režiim. Sinna sattusid inimesed, kes nõukogude võimu silmis olid “eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad”. Seda liiki kuriteoks kvalifitseeriti ka nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda.
Erirežiim, sisuliselt vangla. Sinna saadeti need, kes olid eespoolmainitud agitatsiooni ja propaganda eest juba korduvalt GULAGi sattunud. Eestlastest kandsid seesugustes tingimustes karistust Mart Niklus ja Enn Tarto.
Mida rangema režiimiga oli tegemist, seda suuremad olid kõikvõimalikud kitsendused.
Näiteks range režiimiga laagris võis vang, kui tal oma arvel raha oli, osta lisaks poest toiduaineid viie rubla eest kuus. Kes käisid tööl, võisid täiendavalt osta kas kahe või nelja rubla eest sõltuvalt sellest, kas nad tegid kerget või rasket tööd. Aastas tohtis saada ühe paki kaaluga kuni viis kilo, kuid esimese alles siis, kui pool aega oli ära istutud. Kuus võis saata kuni kaks kirja, millest küllaltki suur osa adressaadini ei jõudnud. Ka tohtis aastas saada ühe nn isikliku kohtumise mõne lähedase sugulasega, kestusega kuni kolm päeva ja vist kuni kaks nn lühiajalist (kahetunnilist) kohtumist, mille kestel lubati omavahel telefoni teel vestelda. Kuna laager oli Eestist paari tuhande kilomeeetri kaugusel, siis seitsmekümnendate lõpul seal olevast neljast eestlasest ei kasutanud neid kohtumisvõimalusi mitte ükski.
1. jaanuari 2005 seisuga oli muuseumil 43 palgalist töötajat.
Peale tavalise muuseumitöö tegeletakse ka rändnäitustega, temaatiliste näitustega ja ajalootundidega.
Rändnäitused toimuvad alates 1999. aastast. Muuseumi rändnäitusi on eksponeeritud nii mitmel pool Venemaal kui ka USA Kongressis, rahvusvahelisel kongressil “Nõukogude totalitarismi õppetunnid” Milanos ja mujal. Kuuldavasti rändnäitused pidavat olema väga efektiivsed. Nendes piirkondades Venemaal, mida rändnäitused külastavad, tutvuvad nendega praktiliselt kõik õpilased. Kuid ka vanemate klasside õpilased töötavad näituste materjalidega tundides ja osalevad meeleldi kaasnevates aktsioonides, käies kohal 3 – 4 korda.
Projekt “Ajalootund GULAGi muuseumis” seab enda eesmärgiks piirkonna koolide süvendatud tutvumise Venemaa 20. sajandi ajalooga. Juba esimesed kogemused näitasid, et Permi isegi kõige paremate koolide parimate õpilaste teadmised antud valdkonnas olid äärmiselt kesised. Selle peamine põhjus on Venemaa ajalugu käsitlevate õppematerjalide sisu. Keskkoolide tänapäevastes õppeprogrammides puudub peaaegu täielikult poliitiliste repressioonide temaatika. Loomulikult on sellistes tingimustes ka õpetajate teadmised küllaltki pinnapealsed. 2003. aastal korraldas muuseum Moskvas Venemaa Kaasaegse Ajaloo Muuseumis spetsialse näituse: “Ajalootunnid GULAGi muuseumis”. Näitusele andsid väga kõrge hinnangu nii muuseumispetsialistid kui ka pealinna pedagoogid. Moskva koolide õpetajad tõid oma õpilasi näitusel korraldatud tundidesse.
Vangilaagri elutsooni barakkidest on osa hävinud. Nende asemele on muuseumil kavas rajada uued hooned ja avada seal näitused teemadel “Poliitilised repressioonid NSV Liidus (1917-1987)” ning “GULAG ja poliitlaagrid NSV Liidus (1918-1991)”.
Erilisel kohal muuseumi tegevuses on rahvusvaheline näituse projekt “GULAG. Töölaagrid Venemaal ja võitlus vabaduse eest”. Sellise nimetusega näitus, pindalal üle 300 ruutmeetri, avatakse 1.veebruaril 2006 Ameerika Ühendriikides Ellis Islandil Vabaduse monumendi kõrval olevas USA Rahvuslikus Immigratsioonimuuseumis. Siin jääb ta avatuks pooleks aastaks. Mainitud muuseum on üks maailma külastatavamaid, aastas käib siin kuni 14 miljonit inimest. Seejärel viiakse näitus üle Bostonisse, kus ta avatakse poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäeval – 30. oktoobril 2006. Järgmisel kahel aastal demonstreeritakse näitust mitmes USA linnas ja muuseumis, teiste hulgas ka muuseum-laagris “Manzanar”. Nimetatud laager oli üks nendest, kuhu Teise maailmasõja ajal president Franklin Roosevelti ukaasi alusel saadeti 120 tuhat USA-s elanud jaapanlast.
Jääb üle ainult antud muuseumi tublidele töötajatele edu soovida ja loota, et ka mujal viidaks läbi rahvavalgustustööd samal tasemel. Mida rohkem on inimesi, kes teavad, mis möödunud sajandil siin või seal tegelikult toimus, seda väiksem on oht, et see kõik võiks kunagi korduda. Enne kui ookeani taha minna, võiks näitus ka Eestis ära käia.
Kalju Mätik
No comments:
Post a Comment