Hirvepargist ja Balti ketist
(Kirjutatud aastal 1999)
Käesoleva aasta augustis möödus kümme aastat Balti ketist, üksteist aastat ERSP asutamisest ja kaksteist aastat esimesest Hirvepargi miitingust. Oleks aeg neid sündmusi omavahel võrrelda. Tolleaegse riigivõimu suhtumine nendesse ettevõtmistesse oli küllaltki erinev. Kui Hirvepargi miitingut ja ERSPd püüdsid tolleaegsed massiteabevahendid igati halvustada, siis Balti ketti kujutati peaaegu et sajandi suursündmusena. Võimud andsid Hirvepargi miitinguks loa ilmses lootuses, et üritus kukub osavõtjate vähesuse tõttu läbi. Sinna miitingule minnes kartsin ma ka kõige rohkem, et rahvast tuleb vähe. Üks organisaatoritest oli öelnud, et hea oleks, kui viiskümmend inimest tuleks, tuli aga tunduvalt rohkem. Ühe kohalolnud matemaatiku hinnangul oli osavõtjaid 1500-2000. Küllap nii mõnigi inimene jäi tulemata, kartes võimalikke repressioone. Ja ega selle ürituse korraldajadki ei teadnud, kas nad koju tagasi jõuavad sama päeva õhtul või kümne aasta pärast. Meie mõttekaaslased Mart Niklus ja Enn Tarto olid sel ajal istumas oma 10+5 aastat. Võtsin Hirveparki minnes kaasa loosungi tekstiga “Stalinlikud timukad kohtu alla!”, kuid ei kinnitanud seda keppide külge, vaid panin kokkupandud kujul hõlma alla. Arvasin, et kui ma keppide külge kinnitatud loosungiga astun Hirvepargi poole, siis tee peal võivad mingid “huligaanid” mul selle käest ära tõmmata. Linda kuju juures tõmbasin loosungi lahti ja hoidsin teda kellegagi koos õige lühikest aega. Siis andsin ta edasi järgmisele vahetusele, kelleks olid praegu Iisraelis elav Natali Ostrovskaja ja endise poliitvangi Sergei Soldatovi poeg Aleksandr. Ise asusin toimuvat jäädvustama fotoaparaadi ja magnetofoni abil. Kuna loosungi hoidmine ülestõstetud käte abil oli küllaltki väsitav, siis hoidjad vaheldusid õige sageli. Viimane vahetus oli selle pannud pargipingile ja sinna ta oleks jäänudki, kui üks MRP AEG asutajaliikmetest, Jüri Mikk, poleks teda ära minnes kaasa võtnud. Järgmise aasta veebruaris korraldas KGB Jüri Miku elukohas läbiotsimise ja võttis muu hulgas ära ka selle loosungi. Hirvepargis tehtud helilindist tegin sama päeva õhtul mitu koopiat ja andsin need erinevate inimeste kätte. 26. augusti õhtul töölt koju tulles nägin, et mu tuba oli nii segi pööratud, kui vähegi võimalik ja kõik kodus olevad magnetofoni kassetid, umbes 50 tükki, olid kadunud. “Viisakuse pärast” olid vargad ära viinud ka vihmavarju, vihmamantli ja komplekti teelusikaid. Kuna mu kodune vara oli kindlustatud, siis kutsusin miilitsa. Tuligi siis kolm meest. Ühe küsimusele, kas ma kedagi kahtlustan, ütlesin, et kahtlustan KGBd. Küsija vaidles vastu ja üks tema kolleegidest hakkas mind ennast süüdistama, et ma olen ise selle segaduse tekitanud, et kindlustuselt raha välja petta. Mõni kuu hiljem kutsuti mind uurija juurde ja öeldi, et varas on kätte saadud. Lasti ühest uurimistoimikust mõningaid kohti lugeda, kus üks kinnikukkunud varas väitis, et tema oli minu elukohas vargil käinud. Järgmise aasta veebruaris sain kohtukutse. Protsess pidi algama 24. veebruaril. Sel päeval me kavatsesime korraldada Tammsaare kuju juures miitingu. Kõik vastava avalduse teinud, kes olid sõjaväekohuslased, saadeti kohe pärast avalduse esitamist kordusõppustele. Mina aga pidin minema kohtusse. Tolleaegne seadus nägi ette, et kannatanu on kohustatud kohtusse ilmuma ja mitteilmumise korral võidakse rakendada sundtoomist. Varas, kes oli rääkinud eeluurimisel ja ka protsessi esimesel päeval, et tema käis minu juures vargil, tegi protsessi järgmisel päeval avalduse, kus ta luges üles kolm varguse episoodi, kaasa arvatud ka minu juures toimepandu, ja ütles, et temal pole nendega midagi pistmist ja tema on need oma peale võtnud uurimisosakonna ülema Kozlovi ja selle asetäitja ettepanekul.
Esimesel päeval lõppes kohtuistung umbes kella nelja ajal. Arvasin, et nüüd on paras aeg minna Tammsaare juurde. Kohtumaja riietusruumis aga ootas mind üks miilitsa vanemleitnant. Mind nähes küsis ta: “Kalju Mätik?” Vastasin, et olen jah. Seepeale ütles ta, et mulle on kutse. Kutse oli Lauteri 8 asuvasse korrakaitsepunkti. Ma ütlesin, et tahan enne süüa, mille peale mulle öeldi, et auto ootab, istuge peale, küll seal saate süüa. Korrakaitsepunktis ootas ees alampolkovnik Žukov KGBst, kes ütles, et ta peab mind üle kuulama Sivert Žoldini ja tema lendlehtede asjus. Ütles, et ta teab, et ma midagi ei räägi, aga ta on kohustatud mind küsitlema ja protokolli koostama. Kui ma siis lõpuks sealt tulema sain, oli miiting Tammsaare juures juba ammu lõppenud.
Hirvepargi miitingu jäädvustasid ka ETV kaameramehed, kuid hiljem olevat KGB andnud korralduse see lint ära kustutada. Hirvepargis öeldi avalikult välja nõue avalikustada Molotov-Ribbentropi pakt ja likvideerida selle tagajärjed. Üheks selle pakti tagajärjeks oli nõukogude okupatsioon Eestis. Kuna ajad olid niipalju muutunud, et ühtegi inimest selles miitingus osalemise eest ei arreteeritud, siis oli selge, et märksa tagasihoidlikemate nõudmistega ürituses osalemise eest pole mingeid repressioone karta. Kaks aastat peale esimest Hirvepargi miitingut toimuski Balti kett. Tolleaegse riigivõimu suhtumine Balti ketti oli hoopis erinev suhtumisest Hirvepargi miitingusse. Balti ketile tehti kõva reklaami ja isegi filmiti teda helikopteri pealt. Mis aga puudub saadud efekti, siis arvan, et liiga palju auru läks vile peale. Põhiline saavutus oli ilmselt see, et asja organisaatorid said endale reklaami teha ja nii mõnigi inimene, kes Hirveparki ei julgenud tulla, sai üle minevikust jäänud hirmunarkoosist.
Meie vabadusvõitlus polnud sugugi veretu. Veretu oli ainult selle viimane etapp. Ja üksnes laulmisega me vabaks ei oleks saanud. Lauldi ju ka üle saja aasta tagasi. Kõik üritused, mis aitasid kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele, olid vajalikud, ainult nende osatähtsuse hindamisel peaks siiski säilitama mingi mõõdutunde.
Kalju Mätik
No comments:
Post a Comment