Kunagi öeldi Ameerikas, et ainult surnud indiaanlane on hea indiaanlane. Hruštšovi ajal oleks võinud tolleaegses Nõukogude Liidus öelda, et ainult surnud türann on halb türann. Hruštšov paljastas vapralt osa Stalini kliki kuritegudest. Just nimelt osa, sest ta rääkis sellest terrorist, mis oli suunatud partei ladviku ja selle kaasajooksikute vastu ning vaikis maha selle terrori, mis oli suunatud miljonite tavakodanike vastu. Siis aga, kui Stalin elas, oli seesama Hruštšov üks nendest, kes miitingul sõna võttes nõudis raevukalt rahvavaenlaste karmi karistamist. Seega võib kindlalt öelda, et Hruštšov oli üks nendest, tänu kellele see kõik sai võimalikuks. Neid inimesi, kes on valmis vapralt materdama surnud türanne, elavate ees aga lömitavad, võiks täiesti põhjendatult nimetada surnupeksjateks.
Natsism ja kommunism on kaksikvennad. Peale paljude ühiste joonte oli nende vahel ka erinevusi. Kui oma vaenlaste ja nende suhtes neutraalsete inimeste ja organisatsioonide suhtes käitusid nad mõlemad enamvähem ühtemoodi, siis oma liikmete ja truude kaasajooksikute suhtes käitusid nad küllaltki erinevalt. Vaevalt et inimkona ajaloost õnnestub leida teist kurjategijate jõuku, kes oleks ära hävitanud nii suuure protsendi oma liikmetest kui seda tegi bolševike partei.
Natslik ideoloogia on ajaloo prügikastis ja tema taassünniks pole mingit reaalset ohtu. Samal ajal kommunismi vähkkasvaja on veel elus ja ähvardab inimkonda. Seepärast siis ka tänapäeva surnupeksjad materdavad natsismi, kommunismi aga ei julge puutuda.
Venemaal on täiesti avalikult käimas stalinismi restauratsioon. Venemaa valitseva ladviku poolt minevikus toime pandud kuriteod kas vaikitakse maha või isegi püütakse neid õigustada. See kõik toimub Eesti valitseva ladviku vaikival nõusolekul või isegi kaasabil.
Totalitaarsete režiimide ühiste kuritegude tagajärjel on inimkond kaotanud kümned miljonid tapetute ja füüsiliselt sandistatutena ning sajad miljonid vaimselt ja moraalselt sandistatutena. Suurt terrorit võib lugeda inimkonna ajaloo suurimaks katastroofiks. Kui looduslikud katastroofid, nagu maavärinad, veeuputused ja epideemiad hävitavad kõiki elanikkonna kihte enamvähem samal määral, siis “punane tsunami” hävitas peamiselt rahva aktiivsemat ja haritumat osa. Ka ellujäänutele avaldas totaalse vale ja terrori süsteem laostavat mõju.
Suur terror sai võimalikuks ainult tänu suurele valele. Terror on märgatavam, vale vähemärgatav. See teeb ta eriti ohtlikuks. Paljud inimesed, kes mõistavad terrori hukka ja on valmis selle vastu võitlema, suhtuvad valesse sallivalt, sest sageli pole võimalik info puudulikkuse tõttu valet tõest eraldada.
Kui rahvad oleks alati teadnud kogu tõde, siis poleks olnud ei kommunismi ega natsismi ja ka Teine maailmasõda oleks tõenäoliselt jäänud olemata, ning ainsaks ajalooks, kuhu Stalin, Hitler ja teised nendetaolised oleks sattunud, oleks olnud psühhiaatria ajalugu.
Vale on mõjuv siis ja ainult siis, kui samaaegselt vale levitamisega tõde on maha surutud. Nii kommunistid, natsionaalsotsialistid kui ka fašistid saatsid laiali kõik poliitilised parteid peale “ainuõige” võimuloleva partei ja kehtestasid tsensuuri.
Terrori ulatus vähenes nõukogude võimu hääbudes oluliselt. Rahva poliitiliselt aktiivsem osa oli hävitatud, enamus inimestest oli aga Stalini ajast jäänud hirmunarkoosi all, mis paljudel pole seniajani üle läinud ja mõnel vist ei lähegi. See-eest vale pole oma ulatuselt tänapäeval sugugi väiksem kui ta oli Stalini ajal. Küll on aga muutunud valede sisu ja seda eeskätt seepärast, et olukord maailmas on muutunud. Stalini ja Brežnevi aegsed müüdid ei leiaks enam piisavalt uskujaid, seetõttu tuli valetajatel välja mõelda uued valed.
Praegused Venemaa juhid valetavad, et okupatsiooni ei olnud, vaid oli Balti riikide vabatahtlik minek Nõukogude Liidu koosseisu. Samuti valetavad nad, nagu diskrimineeritaks Balti riikides nn. venekeelset elanikkonda. Tegelikult diskrimineeritakse neid inimesi, kes nõukogude ajal said õigusvastaste repressioonide osaliseks. Natside poolt sunnitööle saadetud inimesed said neile osaks saanud ülekohtu eest kompensatsiooni, samal ajal aga nõukogude võimu poolt GULAGi saadetud inimesed pole seal tehtud töö eest kompensatsiooni saanud ja meie ekskommunistidest riigijuhid ei julge nõudagi.
Venemaa oli Teises maailmasõjas võitjate poolel. Ta on loodusvarade poolest üks maailma rikkamaid maid. Ja sellest kõigest hoolimata on ta rahva põhimassi jaoks muudetud tõeliseks vaestemajaks, kus elatustase on tunduvalt madalam kui sõjas kaotajate poolel olnud, loodusvarade poolest vaestes riikides, nagu Saksamaa, Jaapan ja Soome. Et juhtida rahva tähelepanu kõrvale tema viletsalt olukorralt, on välja mõeldud müüt “venekeelse elanikkonna diskrimineerimisest” Balti riikides ja seda korrutatakse igal võimalikul juhul päevast päeva. See vale pole sugugi originaalne. Ka Hitler rääkis kunagi saksa vähemuse tagakiusamisest Poolas ja kasutas seda väidet oma Poola vastu suunatud agressiooni õigustamiseks. Olukord sõjaeelses Poolas oli tõepoolest kaugel ideaalsest, kuid ta oli ometi palju parem kui näiteks juutide olukord Saksamaal.
Võimulolijad, kellele on info kättesaadav, valetavad teadlikult. Suur osa elanikkonast, kes on seniajani hirmunarkoosi all, ei julge välja öelda seisukohti, mis oleks ametlikest erinevad. Kuid ka paljud ausad inimesed on langenud valede võrku.
Vene ajaloolane Vladimir Ossipov, kes on nõukogude ajal kahel korral kinni istunud poliitilise paragrahvi alusel ja on praegu liidu “Kristlik Taassünd” esimees, kirjutas 1996. aastal väljaandes “Inform: Rossija” nr.3:”„Eesti rassistid, kes on oma elanikkonna 40% jaoks loonud apartheidirežiimi, istuvad ÜROs ja Euroopa Nõukogus. Kas poleks juba aeg tõstatada küsimus nende väljaheitmisest kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest? Kas poleks juba aeg rakendada Balti “Lõuna Aafrika Vabariigi” suhtes majanduslikke sanktsioone?”
Euroopa Nõukogu peasekretär Catherine Lalumiére ütles Eestit külastades, et tema arusaamine rahvusvähemuse probleemist on muutunud. Ta ütles end olevat veendunud, et siin on rahvusvähemuse suhtes kauaaegne väga avatud ja liberaalne traditsioon.
Vene Föderatsiooni ülemnõukogu inimõiguste komitee esimees, tuntud vene inimõiguslane, akadeemik Andrei Sahharovi sõber ja mõttekaaslane Sergei Kovaljov koos VF ülemnõukogu rahvusvaheliste asjade ja välismajandussidemete komitee esimehe V. Lukiniga kirjutas avaliku kirja proua Lalumiere´ile, kus väideti, et Eesti parlamendis arutatav kodakondsusseaduse projekt jagab Eesti elanikud etnilise tunnuse põhjal kahte kategooriasse. Edasi väideti, et olukord Eestis on nagu apartheid Lõuna-Aafrikas.
Eesti endiste poliitvangide organisatsioonid kirjutasid vastuse, kus kirjeldati meie tegelikku olukorda ja võrreldi nõukogude okupatsioonivõimude koloniseerimispoliitikat Balti riikides Hitleri Saksamaa vastavate plaanidega. ”Rahva Hääl”, mis oli avaldanud Kovaljovi ja Lukini kirja, meie kirja ei avaldanud. Vene saatkonda viidud S.Kovaljovi jaoks määratud eksemplar temani ei jõudnud.
Olen V.Ossipovi ja S.Kovaljoviga Gulagis koos olnud ja me saime väga hästi läbi. Baltikumi teisitimõtlejate suhtes polnud neil mingeid pretensioone. Vaevalt need inimesed oleksid Eestile taolisi pretensioone esitanud, kui meie tegelikkust oleks muus maailmas vajalikul määral tutvustatud.
Oleks loomulik, et Balti riigid, nende hulgas Eesti, keda see küsimus kõige otsesemalt puudutab, annaksid ka ise siia oma panuse. Selle asemel näeme kahjuks hoopis vastupidist olukorda – suur osa Eesti kõrgetest riigiametnikest aitab oma tegevusega otseselt kaasa stalinismi restaureerimisele Venemaal. Brežnevi ajal suutsid teisitimõtlejad Eestis, kelle seas olid ka mitmed mitteeestlased, luua tegusad kontaktid Venemaaga ja saata nii oma programmid kui ka muud dokumendid ja artiklid oma mõttekaaslastele Venemaale. Praegu, kus olukord info levitamise osas on võrratult parem kui ta oli möödunud sajandi lõpul, ei suuda Eesti astuda mingeid otsustavaid samme Venemaa poolt tuleva valedelaviini vastu. Ja peamine põhjus on selles, et liiga paljudel juhtivatel ametikohtadel tänapäeva Eestis on endised kommunistliku diktatuuri kaasajooksikud. Siis, kui vabadusest ja demokraatiast Lääne mõistes võis Eestis ainult und näha, olid need inimesed NLKP liikmed. Gorbatšovi ajal, kui nõukogude impeerium oli küllaltki demokraatlik ja igaüks võis karistamatult oma seisukohti välja öelda, põgenesid need inimesed parteist nagu rotid uppuvalt laevalt, sest nad tundsid, et NLKP liikmepilet ei anna neile tulevikus enam mingeid privileege. Erinevalt kaptenist, kes lahkub vajuvalt laevalt viimasena, lahkub aferist oma parteist ühena esimestest.
Venemaa praegused valitsejad on suurel määral süüdi selles, et Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud, loodusvarade poolest rikas Venemaa on rahva põhimassi jaoks muudetud tõeliseks vaestemajaks. Selleks, et rahva tähelepanu kõrvale juhtida tema viletsalt olukorralt, vajavad nad kas või väljamõeldud probleeme, millede vastu võideldes saab luua illusiooni, nagu oleksid nad vene rahva huvide kaitsjad.
Valetavad mitte ainult diktaatorid. Ka demokraatlikeks peetavate riikide juhid on küllalt sageli valetanud ja sellega kaasa aidanud diktaatorlike riikide kuritegudele.
Üheks suureks valeks oli Atlandi harta nime all tuntuks saanud dokument. Selles ütlesid W. Churchill ja F. Roosevelt, et nad soovivad nende rahvaste iseseisvuse taastamist, kes on oma iseseisvusest vägivaldselt ilma jäetud. Tegelikkuses ei teinud nad selle heaks mitte midagi, vaid abistades Nõukogude Liitu aitasid kaasa Ida-Euroopa orjastamisele. Ameerika Entsüklopeedia viimases väljaandes on Atlandi harta kohta öeldud järgmist: „Ehkki ta ei olnud ametlik dokument, oli ta Teise maailmasõja ajal tegusaks propagandarelvaks teljeriikide vastu”.
Pärast Teise maailmasõja lõppu saadeti mitu miljonit Ida-Euroopa põgenikku lääneliitlaste poolt sundkorras nõukogude tsooni, paljud neist kindlasse surma. Selle operatsiooniga „Kiilu alt läbitõmbamine” seotud dokumendid on Suurbritannias seniajani salastatud.
Tänapäeval on vähehaaval hakanud levima arusaam, et diktaatorlikud režiimid pole ohuks mitte ainult nende võimu all olevatele rahvastele, vaid kogu maailmale. Enam ei piirduta üksnes surnud diktaatorite materdamisega, nagu see toimus veel lähiminevikus, vaid astutud on esimesed sammud ka elavate kurjategijate hukkamõistmiseks. USA senat ja Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee oma hiljuti vastu võetud resolutsioonides nõudsid, et Venemaa selgelt ja ühemõtteliselt tunnistaks ja mõistaks hukka Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise.
Kui me tahame, et totalitaarsete režiimide kuriteod ei korduks, siis tuleb otsustavalt vastu astuda mistahes totalitaarse režiimi õigustamisele ja selle kuritegude mahavaikimisele. Stalin ja Hitler olid kahtlemata inimkonna ajaloo ühed suurimad kurjategijad, kuid nad said oma kuriteod toime panna ainult tänu sellele, et igasugused põhimõttelagedad kaasajooksikud neid teotasid. Eestis tegutsenud teisitimõtleja Sergei Soldatov kirjutas oma artiklis „Poliitiline terror Nõukogude Liidus” järgmist: „Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukommend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”.
No comments:
Post a Comment