Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et Eesti Vabariik peab integreerima siinelavad niinimetatud mitte-eestlased (muulased). Kas see ikkagi on niiviisi? Kellele seda integreerimist (lõimumist) tarvis on?
Tänapäeval on enamus maailma riike mitme- või isegi paljurahvuselised, mis aga ei tähenda, et Eesti peaks seesugust riiki pidama mingiks ideaaliks ja ka ise selle poole püüdlema. Mitmerahvuselisi riike võiks tinglikult jaotada kahte ossa: sellised, kus põhirahvus on olulises arvulises ülekaalus (umbes 90%, näiteks sakslased Saksamaal, rootslased Rootsis, islandlased Islandis jt.) ja sellised, kus on olemas kaks või enam erinevat rahvust enam-vähem ühesuguse arvukusega.
Kui põhirahvus on riigis olulises arvulises ülekaalus (näiteks enne Nõukogude okupatsiooni Eestis 1940. a. eestlasi 88%), siis on selles riigis valdav üks keel ja üks meel ning pole lihtsalt reaalne, et mingi impernatslik liikumine hakkaks siin otseselt jõu või jõuga ähvardamise abil taotlema riigi seaduste muutmist mainitud liikumise huvides. Nendes riikides aga, kus on mitu rahvust ligikaudu ühesuguse arvukusega, kipub mõni neist ikka taotlema endale teiste suhtes domineerivat seisundit. Selline riik võib olla pingeallikas isegi aastasadade jooksul. Olgu siinkohal näidetena toodud Põhja-Iirimaa (Ulster), Belgia, endine Jugoslaavia, Sri Lanka ja Küpros. Kinnistades Nõukogude kommunistliku okupatsiooni vältel Eestisse saabunud muulaste (peamiselt venelaste) põhimassi selles riigis neile kodakondsuse andmisega, võime antud loetelule lisada ka tänapäeva Eesti.
Mis siis ikkagi hoiab lähiminevikus (1940-1991) Eestisse tulnud muulasi siin kinni? Vaevalt, et suur armastus Eesti Vabariigi vastu. Kui ida poolt tulnud muulane ei armasta oma Venemaad, Valgevenemaad või Ukrainat, eks siis ole eestlastel raske uskuda, et tulnukas oma päritolumaast armastab rohkem just võõrast maad, kus räägitakse talle arusaamatut keelt ja ka mõttelaad on teistsugune. Ubi bene, ibi patria: ilmselt on sellistel juurteta inimestel kodumaa just seal, kus saab teiste korraldatud elukeskkonnas lahedasti ära elada ning armastus Eesti vastu muutub sellekssamaks, mis armetu kodutu armastus mugava hotellitoa vastu, kuhu ta õnneliku juhuse tõttu on sattunud.
Üheks põhjuseks, miks Nõukogude ajal Eestisse tulnud kompartei funktsionäärid, KGBlased, majanduspõgenikud jt. ei taha pärast riigikorra muutumist Eestist lahkuda, on Nõukogude-aegse apartheidi edasikestmine korteripoliitikas. Nõukogude ajal said riigilt korteri esmajärjekorras “võrdsetest võrdsemad” – asustuskolonistid ja kollaboratsionistid. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. a. hakati kortereid jaotama nn. kollaste kaartide alusel. Jaotamisel võeti aluseks Nõukogude võimu poolt antud sissekirjutus, tööaasta eest anti üks ruutmeeter elamispinda. “Kollase kaardi” tööaasta turuhind oli alla 50 tolleaegse Eesti krooni (tühine osa keskmisest kuupalgast). Põliselanik, kellel sissekirjutust riigikorterisse polnud, võis endale korteri osta turuhinnaga, makstes selle ruutmeetri eest 50-60 korda rohkem.
Niivõrd suurt riigivõimu poolt kunstlikult tekitatud ebavõrdsust polnud isegi apartheidi “õitseajal” Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kui Saksa okupatsioonivõimud oleksid sõja ajal andnud oma kodanikele sissekirjutusega kortereid näiteks mõnda Venemaa linna, kas siis Vene Föderatsiooni valitsus pärast Saksa vägede väljaajamist oleks andnud nendele inimestele kortereid esmajärjekorras ja poolmuidu? Eesti riigivõim aga millegipärast just niiviisi toimiski.
Väited, nagu saaks muulastest teha head “eestimaalased”, õpetades neile selgeks eesti keele kui riigikeele ning tutvustades neid küllaldasel määral Eesti ajaloo ja kultuuriga, on põhjendamatud. Meenutagem siinkohal, et rõhuv enamus iirlastest valdab ju inglise keelt, iiri rahvuskeelt valdab seevastu õige väike protsent iirlasi, mis aga pole sugugi vähendanud Ulsteris valitsevaid vastuolusid. Senised kogemused näitavad, et sundides selliseid muulasi eesti keelt õppima, kes seda ise ei taha, ei saavutata positiivseid tulemusi. Siinjuures tasub meelde tuletada, kui tühist efekti (kui üldse mingit), andis okupatsiooniaegne kompartei ajaloo ja marksismi ebajumalate teoste sunniviisiline tundmaõppimine: vaevalt küll see kedagi õigeusklikuks kommunistiks muutis.
Inimene integreerub sisemise veendumuse, maailmavaate ja ümberkasvamise, mitte aga talle passi kätteandmise teel. Kui pass on taskus, siis pole ju enam tahtmistki integreeruda. Kõige olulisemaks erinevuseks muulaste põhimassi ja Eesti kodanike vahel pole see, milline pass on kellegi taskus või mis keelt ta räägib, vaid ikkagi ellusuhtumises. Omal ajal suhtus Eestis enamik muulasi üpris sallivalt, isegi heakskiitvalt, kõikidesse kommunistliku diktatuuri kuritegudesse. Nii oli see Stalini-aegsete repressioonide ajal Venemaal, Ungari 1956. a. ülestõusu mahasurumise, Tšehhoslovakkiasse 1968. a. ja Afganistani 1979. a. sissetungimise ajal.
Mitmed lääneriikide tegelased jagavad meile pidevalt soovitusi, kuidas peaksid eestlased eespoolkirjeldatud muulastega ümber käima ja kuidas neid nüüd Eesti ühiskonda integreerida. Lääneriikidel pole mingit moraalset õigust meilt sel alal midagi nõuda või meile eluvõõraid juhtnööre jagada. Isegi mõned Lääne riigijuhid tahavad, et me käiksime nende sõnade, mitte aga nende tegude järgi. Siinjuures mõned faktid selgituseks.
Lääneriigid eesotsas USAga pole küll kunagi tunnustanud Nõukogude okupatsioonivõimude poolt Eestis, Lätis ja Leedus ametisse seatud nukuvalitsusi, kuid samas on nad sageli toetanud Nõukogude Liidu agressiooni. Näiteks andsid USA ja Inglismaa viimase suure sõja ajal NSV Liidule majanduslikku ja sõjalist abi, aidates oluliselt kaasa Ida-Euroopa riikide okupeerimisele. Mainitud abi oleks aga tulnud seostada tingimusega, et pärast Saksamaa kapituleerumist viidaks Nõukogude väed nendest riikidest mingi teatud tähtaja jooksul välja.
Saksamaa, sõlmides 1939. a. Nõukogude Liiduga Molotov-Ribbentropi pakti, aitas tegelikult kaasa Eesti okupeerimisele, annekteerimisele ja sellele järgnenud koloniseerimisele NSV Liidu poolt. Seega võiks tänapäeva Saksamaa, tundes muret muulaste käekäigu pärast Eestis, luua viimastele võimaluse ümberasumiseks “karjamaalt marjamaale” (näiteks Saksamaale). Poolteist miljonit Eestis ja Lätis elavat juba kirjeldatud minevikuga muulast ei tohiks nii suure ja majanduslikult võimsa riigi jaoks, nagu seda on praegune Saksamaa, küll kujutada mingit probleemi.
Pärast Jaapani kallaletungi Pearl Harborile 1941. a. saadeti USAs 120 000 jaapanlast president F. Roosevelti dekreedi alusel koonduslaagritesse. Need jaapanlased olid USAsse tulnud USA seadusliku valitsuse loal, paljudel neist oli ka USA kodakondsus. Hoolimata sellest pole president F. Roosevelti otsust seniajani hukka mõistetud ega teda ennast sõjaroimariks kuulutatud.
Kirjutades 1941. aastal alla Atlandi Hartale, deklareerisid USA ja Inglismaa oma soovist, et taastataks nende riikide ja rahvaste iseseisvus, kes sellest vägivaldselt olid ilma jäetud. Kahjuks jäid paljud väljaöeldud ilusad sõnad sisutühjadeks, paljud järgnevad teod aga nendega vastuolulisteks. Küll aga abistati hoopis agressorit – Nõukogude Liitu.
Operatsiooni “Kiilu alt läbitõmbamine” (Operation Keelhaul) käigus saatsid lääneliitlased pärast Teise maailmasõja lõppu üle kahe miljoni Ida-Euroopa põgeniku sundkorras NSV Liidu okupatsioonitsooni, seega paljud neist kindlasse surma.
Kõike eespoolöeldut arvesse võttes võib kindlalt öelda, et lääneriikide juhtidel pole tänapäeval moraalset õigust meile “soovitusi” jagada või ettekirjutusi teha, kuidas peaksime siinseid muulasi kohtlema. Milleks peaksid näiteks eestlased olema paremad katoliiklased kui seda on Rooma paavst ise?
Tänapäeva Venemaa juhtide süüdistused Balti riikide aadressil on niivõrd absurdsed, et neil polegi mõtet peatuda. Kui niinimetatud venekeelsetel siin tõepoolest oleks sedavõrd halb elada, nagu seda püüavad kujutada vene impeeriumimeelsed, siis tekib küsimus: miks nad ometi siit ära ei lähe? Eestis elavatest muulastest tahtvat ainult 1% oma “ajaloolisele kodumaale“ tagasi minna. Kui Eesti ja Venemaa vahel 1920. a. sõlmiti Tartu rahuleping, siis tol ajal Venemaal elanud eestlastest tuli Eestisse umbes 20%. Ilmselt oleks tulnud veelgi rohkem, kui Venemaa poleks hiljem hakanud riigist lahkumiseks takistusi tegema.
1944. a. sügisel, enne Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt, põgenes siit Läände umbes 70 000 inimest, seega ligikaudu 7% elanikkonnast. Põgenejaid oleks olnud kindlasti tunduvalt rohkem, kuid paljudel lihtsalt puudus selleks võimalus. Samal ajal anti Eestis vähemusrahvusena elanud rootslastele võimalus siit lahkuda Rootsi Kuningriiki. Ja kuigi need niinimetatud rannarootslased olid siin elanud aastasadu ja neil oli ka Eesti kodakondsus, kasutasidki paljud seda võimalust, sest nõukogude võim polnud neile vastuvõetav. Näiteks Vormsi saarelt läks ära üle kahe tuhande inimese, järele jäi kuus. Eestis elanud baltisakslastest vähemusrahvus lahkus siit juba 1939. aastal.
Mitmed Venemaa ametimehed on öelnud, et Eesti peaks nende siinelavatele kaasmaalastele (sootetšestvenniki) andma Eesti kodakondsuse, sest olles kord siia sattunud (?), olevat nad Eestis elanud juba küllalt kaua. Tegelikult pole nad siia sugugi niisama “sattunud”, suur osa neist oli ju toodud kindla eesmärgiga – viia lõpule Eesti ja eesti rahva venestamine. Mis puutub sellesse, et väidetavalt on nad siin küllalt kaua elanud – eks siis võiks sama hästi omakorda küsida: kui kaua oleksid pidanud sakslased Stalingradis olema, et saada N. Liidu või Vene Föderatsiooni kodakondsus?
Viimasel ajal on tehtud veel üks ettepanek: anda automaatselt kodakondsus välismaalaste lastele, kes siin on sündinud. Sellega tahetakse kunstlikult tekitada olukord, kus lapsed on küll Eesti kodanikud, vanemad aga sageli mitte. Unustatakse, et need vanemad võivad olla ka illegaalid ning Eesti iseseisvusele ja riiklusele vaenulikud. Õigem oleks siiski kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega lugeda lapsed selle riigi kodanikeks, kelle kodanikud on nende vanemad. Kui vanemad ei ole Eesti kodanikud ja võib-olla ei tahagi nendeks saada, jätta nende lastele võimalus täisealiseks saamisel ise taotleda Eesti kodakondsust.
Nõukogude võimu aastatel sattusid kümned tuhanded eestlased Venemaale, enamus neist vastu oma tahtmist. Paljud tulid Eestisse tagasi niipea, kui selleks avanes võimalus. Täiesti põhjendatult võiks sõjajärgsetel aastatel ida poolt Eestisse saadetud muulastelt nüüd küsida: “Mitu aastat te saite, et ikka veel siin olete? Meie väljasaadetud tulid juba ammugi tagasi!”
Võidakse muidugi öelda, et see kõik oli ju minevikus ja et maailm on vahepeal muutunud. Ega Venemaagi ole viimaste aastakümnete jooksul muutustest ilma jäänud. Stalini ajal lasti need, kes olid NSV Liitu tulnud võimude loata, lihtsalt maha (sest mõni neist võis olla salakuulaja) või siis saadeti pikkadeks aastateks GULAGi. Saksa noormees Mathias Rust aga, kes samuti omavoliliselt 1987. a. tuli üle Vene Föderatsiooni piiri, pandi kõigest kaheks aastaks vangi.
Kuidas käitub tänapäeval muu maailm riiki illegaalselt tulnud välismaalastega? Üldreeglina saadetakse sellised sundkorras tagasi sinna maale, kust nad on tulnud. Nii toimiti näiteks Itaalias ja Kreekas albaania põgenikega ja Hongkongis vietnami paadipõgenikega. Malaisiasse on viimasel ajal ilmunud palju illegaalseid immigrante Indoneesiast. Malaisia valitsus on seisukohal, et illegaalsed sisserändajad pole põgenikud, vaid seaduserikkujad, kuuludes seega riigist sundkorras väljasaatmisele. Saksamaal ja Prantsusmaal on kokku ligikaudu 10 miljonit võõrtöölist, kes on nendesse riikidesse tulnud sealsete seaduslike valitsuste loal, sellegipoolest ei pakuta neile avasüli kodakondsust. Miks peaks siis Eesti andma kodakondsuse okupatsiooni tingimustes meile tulnud meid okupeerinud riigi kodanikele? Genfi konventsioon (1949) teatavasti keelab okupeerival riigil oma kodanike asustamise okupeeritud riigi territooriumile, seega on NSVL ida poolt pärinevate tulnukatega asustamisega Balti riikidesse rikkunud rahvusvahelist õigust. Millegipärast aga välditakse kogu aeg juttu tegemast mingist inim- või rahvuste õiguste rikkumisest.
Kuna Eesti Vabariik ei tunnusta topeltkodakondsust, tähendaks praegu siinelavate muulaste Eesti kodanikeks kuulutamine ju nende senise kodakondsuse mittetunnustamist. Kunagi olid Nõukogude Liidus karistused kriminaalkoodeksis reastatud nende raskuse alanevas järjekorras. Selle rea eesotsas oli riigist väljasaatmine ühes kodakondsuse äravõtmisega, alles seejärel tuli surmanuhtlus, mida ajakirjanduses nimetati ka kõrgeimaks karistusmääraks. Lõpuks tulid “paranduslike tööde asutused”, see tähendab vanglad ja vangilaagrid. Mingit muulast saab lugeda kodakondsusetuks isikuks juhul, kui ta on ise omal tahtel lahti öelnud oma senisest kodakondsusest või siis on see temalt ametlikult ära võetud. Kui ta ise pole oma eelmisest kodakondsusest lahti öelnud, eks siis tule arvata, et järelikult on see temalt ära võetud, teiste sõnadega - tähendab tema suhtes on rakendatud kõrgeimast kõrgemat karistusmäära. Niisiis on tegemist eriti ohtliku kurjategijaga, kellele ei Eesti ega ka ükski teine riik pole kohustatud kodakondsust andma.
Üldreeglina antakse mingi riigi kodakondsus üksnes lojaalsetele välismaalastele. Millisest muulaste lojaalsusest Eesti riigile küll saaksid eestlased rääkida, kui Vene Föderatsioonis mõni aasta tagasi toimunud presidendivalimistel hääletas 77% Eestis elavatest Vene Föderatsiooni kodanikest kommunist G. Zjuganovi poolt – kes oma programmis oli ju avalikult välja kuulutanud, et tema eesmärgiks on Nõukogude Liidu taastamine! Lubas ta seda küll teha vabatahtlikkuse alusel, kuid eks neid kommunistide lubadusi näiteks “kogu inimkonna helgest tulevikust” oleme ju varemgi kuulnud ning mäletame ikka veel, kuidas neid täideti.
Suure osa muulaste lojaalsus Eesti riigi suhtes on üksnes näiline ja (nagu eespool juba vihjatud) tingitud konjuktuursetest kaalutlustest. Asjaolu, et nad praegu enamasti taluvad sini-must-valget ja Eesti formaalset iseseisvust Vene Föderatsiooni välisministeeriumi ja kohalike venekeelsete ajalehtede interpretatsioonis, pole veel mingi lojaalsuse garantii. Üks sini-must-valge lipp oli ju ka 15. jaanuaril 1991 niinimetatud intrite (internatsionalistõ) miitingul, et luua muljet, nagu oleks vähemalt osagi eestlasi asunud nendega ühisele teele. Andes intervjuud ajakirjale Glasnost, ütles Eesti iseseisvuse tuntud vaenlane J. Kogan umbes samal ajal: “Eesti rahva mõtlev osa hakkab samuti meie liikumisega liituma.” Antud momendil oli estofoobidel lihtsalt kasulik teeselda lojaalsust Eesti Vabariigile - täpselt samasugusel viisil, nagu nii mõnedki ekskommunistidest on vahetanud värve, soovides praegu olla palju sini-must-valgemad endistest aktiivsetest teisitimõtlejatest ja vabadusvõitlejatest.
Mis saab edasi? Paljugi sõltub sellest, mis toimub Venemaal. Praktiliselt on kaks mõeldavat varianti. Kas jätkata praegust vene impeeeriumimeelsete ees kuuletumist ja neile jätkuvat järeleandmist? Või siis hakata lõpuks ometi käituma iseseisva riigina, keeldudes kas või Euroopa Liidust pärinevate põhjendamatute nõudmiste täitmisest?
Praeguse poliitika jätkamine aitab Venemaal kindlustada Eesti-vaenulike ekskommunistide võimu. Kui ka tulevikus püsivad Venemaal võimul ekskommunistid, kes on suure, loodusvarade poolest rikka, Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud Venemaa muutnud rahva põhimassi jaoks tõeliseks vaestemajaks, siis valitseb võimulolijaid hirm ilma jääda mitte ainult oma positsioonist ja privileegidest, vaid ka peadest. Et neid ei tabaks sama saatus, mis sai valitsevale ladvikule Venemaal osaks pärast tsaarivõimu kokkuvarisemist 1917. a., siis on tarvis luua illusioon, nagu oleksid just nemad vene rahva huvide kaitsjad. On tarvis luua kunstlikult vaenlasi, et rahva tähelepanu praeguse aja probleemidelt kõrvale juhtida. Balti riigid on selleks otstarbeks märksa sobivamad kui USA, sest viimase peale “vene karu” hammas ei hakka.
Valitsevate ringkondade praeguse poliitika jätkamine viib Eesti Vabariigi paratamatule hävingule, eesti rahva aga väljasuremisele. Kui venelastest kodanikud saavutavad Eestis arvulise ülekaalu, siis võib sellest riigist ühel päeval täiesti demokraatlikul teel saada Reveli oblast, varem või hiljem tabab meid näiteks karjalaste ja teiste soome-ugri väikerahvaste saatus. Mis meid sellisel juhul ees ootab, võib veenduda, kui avaneb võimalus külastada tänapäeva Karjalat ja pilku heita sellele, kuidas seal elatakse. Kui Karjala kuni 1940. a. kuulus Soome Vabariigi koosseisu, elati seal nagu ülejäänud Soomeski. Tänapäeva Soomes aga aeg-ajalt arutatakse tõsimeeli, et kas Soome ei peaks Karjalale andma majandusabi selleks, et hoida oma endises osas veidigi talutavat elatustaset ning vältida lähitulevikus sealt pärinevat põgenikevoolu.
Meie valitsev ladvik püüab lõputuid järeleandmisi Venemaale õigustada hirmu- ja õudusjuttudega, nagu valitseks reaalne oht, et Venemaa võib Eestile kallale tungida. See oht pole tegelikkuses kaugeltki nii suur, nagu seda massiteabes püütakse kujutada. Kui idanaaber tõepoolest kavatseks Eestit vallutada, ega ta seda siis välja ei ütleks, nagu ei rääkinud ta omal ajal ka kavatsusest sisse tungida Afganistani ja Tšehhoslovakkiasse. Ja mida see Eesti vallutamine Venemaale siis annaks? Kõike, mida siit oleks võimalik röövida, saaks ta ka normaalse kaubavahetuse teel, välja arvatud vahest ainult kvalifitseeritud tööjõud tuleviku GULAGi jaoks (kui selline peaks kunagi taas loodama).
Kui Eesti riigijuhid hakkaksid käituma, nagu iseseisva riigi juhtidele kohane, nimetades asju ja nähtusi nende õigete nimedega ning andes otsustava vastulöögi vene impeeriumimeelsete propagandale, aitaksid nad kaasa ka Venemaa arengule positiivses suunas. Kui Venemaa loobuks stalinismi reanimeerimisest ja seal ükskord ometi tuleks võimule normaalne valitsus, võiks elatustase selles suures riigis lähitulevikus küündida märksa kõrgemale kui Eestis – võttes arvesse Venemaa suuri loodusrikkusi. Sellisel juhul laheneks ida poolt pärinevate muulaste probleem Balti riikides iseenesest: need, kes siin vahetpidamata halavad, et eestlased on fašistid, teevad ümber ajalugu, diskrimineerivad mitte-eestlasi, ei soovi vene keelt oma teiseks riigikeeleks jne., läheksid pronksiööde korraldamise asemel (järgides V. Putini üleskutset) Venemaale tagasi. Siia jääksid need, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja on Eesti riigile tõesti lojaalsed. See viimane variant olekski niinimetatud vene küsimuse optimaalne ning kõige parem lahendus meile kõigile.
Tallinnas, 17. juunil 2009 Kalju Mätik
Vastavalt Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (INTER-ASSO) XVI kongressi resolutsioonile on 17. juuni rahvusvaheline kommunismi vastu võitlemise päev. 17. juunil 1953 tõusid idasakslased oma punaste rõhujate vastu üles. 18 punaarmeelast, kes keeldusid streikijaid tulistamast, lasti maha (Saksamaal on neile püstitatud mälestussammas).
17. juunil 1940 alustas Punaarmee Balti riikide okupeerimist.
