Kommunistid tulid kord Venemaal võimule, kasutades rahva sõjatüdimust ja jagades heldelt lubadusi, mida nad ilmselt ei kavatsenudki täita. Nad lubasid rahvale rahu, leiba ja maad. Õõnestades Vene armee võitlusvõimet, pikendasid nad Esimest maailmasõda, seejärel aga päästsid valla kodusõja. Rahu asemel sai rahvas verise kodusõja, leiva asemel nälja ja viletsuse, maa asemel kolhoosiorjuse. 1939. aastal leppisid kommunistid natsidega kokku Euroopa jagamises. 1940. aastal nad okupeerisid Balti riigid, rikkudes nende endi poolt Balti riikidele relva ähvardusel peale surutud vastastikuse abistamise pakti. 1991. aastal NSV Liit laguneski ja Balti riikidel õnnestus taastada iseseisvus. Kas NSVL lagunemine ikkagi toimus nii, nagu meile püütakse sisendada, või on tegemist kavala plaaniga, mille eesmärgiks on kommunistide ülemvõimu säilitamine, piirdudes ainult siltide vahetamisega?
Ükski impeerium pole igavene
Nii nagu valged, ei tahtnud ka kommunistide juhid kolooniate rahvastele iseseisvust anda. Seda demagoogiliselt lubades said kommunistid endale võimuloleku algul siiski küllaltki palju toetajaid. Valged teiselt poolt ei varjanud oma plaane taastada Vene impeerium ja selle tagajärjel kaotasid kolooniate rahvaste toetuse. Valgekaartliku kindrali Denikini rahadele oli kirjutatud “Venemaa – suur, ühine, jagamatu”. Soomlased tegid Koltšakile ettepaneku, et nad löövad bolševikud Petrogradist välja tingimusel, et Koltšak tunnustab Soome iseseisvust. Koltšak keeldus ja mängis kõik maha.
Öeldakse, et võimul on omadus korrumpeeruda -- ja absoluutne võim korrumpeerubki absoluutselt. Revolutsiooni aegu oli kommunistide seas küllalt palju omamoodi ausaid inimesi, kes fanaatiliselt uskusid kommunismi-ideesse ja olid selle elluviimise nimel valmis ohvreid tooma. Ajapikku suurenes aga põhimõttelagedate karjeristide osatähtsus, kes isikliku karjääri nimel olid valmis valitseva ladviku mis tahes avantüüridega kaasa minema. Et vähemalt nõukogude standardite järgi hästi elada (vahel ka, et ellu jääda), oli tavakodanik tihti sunnitud partei õuelaulikutega kas kaasa laulma või siis vähemalt vait olema.
Selline pealesunnitud kaksikmoraal mõjus inimestele laostavalt. Paljudki meie praeguse elu puudused on kaksikmoraali omaksvõtu tagajärg.
Üha suuremale hulgale inimestest on selgeks saanud, et kommunistlik diktatuur on oma aja ära elanud ning pidurdab aina enam muutusi. On küllalt alust arvata, et lõpuks on jõudnud ka Kremli ladvik arusaamisele, et kaua nii jätkata pole enam võimalik. Jäi üle oodata, kuni rahva kannatus katkeb ja valitsejad jäävad ilma nii privileegidest kui ka peadest, või siis püüda sildivahetuse ja mõne radikaalse uuenduse abil oma võimu kindlustada. Valiti viimane võimalus. Koos parteipiletiga tuli prügikasti visata ka punaideoloogia põhilised dogmad.
Venemaa läheneb laviiniseisundile
Mitmed Venemaa riigitegelased väidavad, et Eestis diskrimineeritakse venelasi. Tegelikkuses oleks hoopis enam põhjust rääkida eestlaste diskrimineerimisest. Pärast iseseisvuse taastamist erastati kortereid nõukogudeaegse sissekirjutuse alusel, kusjuures eelisseisundi said kolonistid -- nõukogude ajal kindla kava kohaselt, demograafilise seisu muutmiseks Eestisse hulgakaupa ida poolt sissetoodud isikud. Nad said korterid, kus elasid, poolmuidu endi omandiks. Põlisrahvas aga elas peamiselt õigusjärgsete omanike majades-korterites, mida erastada ei saanud. Ja seda täiesti põhjendatult – omanikele anti ju omand tagasi.
Võimud jagasid nõukogude ajal töötatud aastate eest niinimetatud rahvakapitali obligatsioone, mille eest sai kortereid erastada. Rahvakapitali obligatsiooni ühe tööaasta eest sai erastada ühe ruutmeetri elamispinda. Ühe tööaasta nominaalhind oli kolmsada krooni. Kuna neid obligatsioone rahana kasutada ei saanud, siis paljudel polnud nendega midagi muud teha, kui nad maha müüa.Turuhind oli vahepeal 5-6 korda madalam nende nominaalhinnast. Eestisse sisserännanud migrant, kellel polnud piisavalt tööaastaid, võis neid obligatsioone osta ja sai nende abil oma korteri erastada umbes viiskümmend korda turuhinnast odavamalt. Sellist kunstlikult tekitatud ebavõrdsust ei olnud isegi Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi õitseajal.
Tuhanded Eesti kodanikud, keda Nõukogude okupatsioonivõimud olid õigusvastaselt represseerinud, pole neile osaks saanud ülekohtu eest ikka veel väärilist kompensatsiooni saanud. Keeldudes represseeritutele kompensatsiooni maksmisest rikuvad Venemaa valitsejad oma konstitutsiooni. VF Konstitutsiooni §53 ütleb: “Igaühel on õigus riigi poolt, riigivõimu organite või ametiisikute ebaseadusliku tegevusega (või tegevusetusega) tekitatud kahju eest hüvituse saamiseks.” Võrdluseks võiks meenutada Vene erusõjavelase Slivenko naise ja tütre kaasust. Nad elasid Lätis. Slivenko läks Venemaale, naine ja tütar jäid Lätisse. Läti valitsus tühistas nende elamisloa ja käskis Lätist lahkuda. Nad elasid viis aastat Venemaal ning andsid asja Euroopa Inimõiguste Kohtusse, nõudes, et neid Lätisse tagasi lastaks ja neile makstaks 400 000 eurot kompensatsiooni neile tekitatud moraalse kahju eest. Kohus otsustas, et Läti peab nad tagasi Lätisse laskma ja maksma kummalegi 10 000 eurot.
Kui venelased elaksid Eesti Vabariigis veel halvemini kui Venemaal, siis läheksid nad ju Venemaale tagasi. Aga sinna nad minna ei taha. See fakt üksi on piisav tõend, et väide nn venekeelse elanikkonna diskrimineerimisest on alusetu. Neid ja teisi valesid vajavad Venemaal ikka veel võimul olevad ekskommunistid, et juhtida vene rahva tähelepanu kõrvale tema viletsast olukorrast ning luua illusioon, nagu oleks putinlased vene rahva huvide kaitsjad. Rääkis ju samal viisil 1939. aastal ka Hitler sakslaste tagakiusamisest Poolas, et saada ettekäänet sissetungiks Poolasse. Kes siis ikkagi on süüdi, et võimas, loodusvarade poolest rikas ja viimases suures sõjas võitnute poolel olnud Venemaa on oma elanike põhimassi jaoks muudetud tõeliseks vaestemajaks?
Venemaa läheneb laviinieelsele olukorrale. On teada, et vahel võib mägedes üksainuski valjusti öeldud sõna laviini valla päästa. Laviinitaoliselt läks asi 1917. aasta veebruaris Petrogradis. Kauplustes ei jätkunud leiba, puhkesid rahutused, mis viisidki tsaarivõimu kukutamiseni. Siis oli aga sõjaaeg. Praegu on viimasest suurest sõjast Venemaal möödas üle poole sajandi, kuid elu on vilets, nagu oleks sõda alles eile lõppenud. Üks kord katkeb ka vene rahva kannatus, aga siis küll ei tahaks olla Venemaa praeguste juhtide nahas.
Venemaa on juba kogenud olukorda, kus ei puudunud kuigi palju, et bolševike diktatuur oleks läinud ajaloo prügikasti. See oli 1921. aastal, kui puhkes Kroonlinna ülestõus. Nõukogudeaegsetes ajalooõpikutes väideti, et Balti laevastiku madrused, kes olid olnud revolutsiooni tugisambad, püstitasid nüüd loosungi “Nõukogud ilma bolševiketa!”. Nüüd aga on välja tulnud, et Ajutises Revolutsioonikomitees olid ka bolševikud, kellel ilmselt ei olnud enamust. See aga oli kõige ohtlikum bolševikele, sest ei saanud väita, nagu tahaksid mingid mässajad enamusele (kes loomulikult on bolševike pooldajad) oma tahet vägivallaga peale suruda. Lenin olevat hinnanud ülestõusu ohtlikumaks kui Judenitš, Denikin ja Koltšak kokku. Samal ajal toimus Petrogradis bolševike partei kongress. Selle asemel et minna Petrogradi ja võim üle võtta, jäid ülestõusnud äraootavale seisukohale, mis andis võimulolijatele aega, et tuua teistest linnadest kohale sõjakoolide kursante ja ülestõus maha suruda. Mahasurumisest võtsid osa ka parteikongressi delegaadid. Ilmselt ei usaldatud tavaväeosasid, kuna need oleksid võinud ülestõusnute poole üle minna.
Ajakirjanduse väitel on Putin Venemaal populaarne ja ta populaarsus aina kasvab. Aga eks olnud ka Romanovid kunagi lihtrahva hulgas populaarsed. Kindlasti olnuks ka Hitler ja Stalin menukad, kui vaid rahvaküsitlus oleks nende võimuloleku ajal läbi viidud.
Kõigi sõda kõigi vastu?
Oma võimu kindlustamiseks püüavad võimulolijad nende võimu all olevaid rahvaid igal võimalikul viisil lõhestada vanade roomlaste põhimõtte “jaga ja valitse” kohaselt. Teise maailmasõja ajal asustasid sakslased poolakaid ukrainlaste asualadele ja neil õnnestus sel viisil esile kutsuda veriseid kokkupõrkeid poolakate ja ukrainlaste vahel. Sakslasi aga, kes olid Hitleri kutsel lahkunud Balti riikidest, ei asustatud Saksamaale, vaid Poolasse.
Seitsmekümnendate lõpus oli Permi oblastis laagris VS 389/36 üks noormees Blagoveštšenskist, kellel oli kaks paragrahvi – kassapidaja röövimine lauanoaga ähvardades ja fašistlike lendlehtede levitamine. Kassapidajat oli ta väidetavalt röövinud selleks, et saada raha kirjutusmasina ostmiseks. Kõige selle eest sai ta neli aastat laagrit, ehkki teadjad inimesed rääkisid, et üksnes röövimise eest oleks ta pidanud rohkem saama. Oli ilmne, et jutt lendlehtedest on bluff ja mees on koputaja ning suhteliselt kerge karistuse on ta saanud selle eest, et on andnud nõusoleku koostööks võimudega. Hiljem oli ta ise rääkinud, et oli andnud nõusoleku koostööks laagris olevate KGB agentide väljaselgitamiseks ja tal oli õnnestunud teada saada, et mõlemad laagris töötavad arstid on KGB kaastöölised. See fakt muidugi kellelegi uudiseks ei olnud. Muu hulgas oli ta ka rääkinud, et talle tehti ülesandeks rahvastevahelist vaenu õhutada.
Hruštšovi “sula” – demokratiseerimise liivakastimäng
Verise diktaatori võimu all olev riik on nagu ilma manomeetri ja kaitseklapita aurukatel. Kõik on vaikne ja rahulik kuni selle momendini, mil katel läheb kõva pauguga lõhki. Ja see kõik toimub sellepärast, et katlakütjal pole ettekujutust sellest, kui suur on auru rõhk katlas. Nii ka Stalini ajal polnud võimulolijatel sageli selgust, kes on nende poolt ja kes on vastu. Leedus valitses 1941. aasta suvel pärast massilisi küüditamisi samasugune kalmistuvaikus nagu teisteski Nõukogude impeeriumi piirkondades, niipea aga, kui sõda algas, puhkes Kaunases ülestõus ja nõukogude okupatsioonivõim kukutati. Selleks, et suurt pauku ära hoida ja möödapääsmatu vajaduse korral muudatuste järele teha kõik vaikse visinaga, tuli luua rahvale võimalus oma seisukohti mingilgi määral välja näidata. Tundub küllaltki tõenäoline, et selleks oligi tarvis niinimetatud Hruštšovi “sula”. Näiteks pärastine teisitimõtleja ja üks Eestis tegutsenud põrandaaluse Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise loojatest Sergei Soldatov kirjutas koos ühe oma kaasüliõpilasega ühiskonna reformimise kava, mille adresseeris NLKP Keskkomiteele. Mingid repressioonid neile sel ajal osaks ei saanud, aga võib kindel olla, et nad võeti KGBs arvele ja tulevikus oli võimudel kergem kindlaks teha, keda on tarvis jälgida.
Moskval läks vasallide iseseisvuse upitamisega kiireks
NSV Liidu lagunemise etapil võis Moskva loota illusiooni loomisele mõne piirkonna, s.h Eesti, «tarkadest kommunistidest», tänu kellele seal ei läinudki verevalamiseks. Baltikumi loodeti rahustada näilise iseseisvusega (“suveräänne Eesti Nõukogude Liidu koosseisus”). Endine KGB luure analüüsiosakonna ülem Nikolai Leonov kirjutab oma raamatus “Lihholetje” (1994) Baltikumis toimuva kohta järgmist: “Ma avaldasin arvamust, et nendele vabariikidele tuleb anda isemajandamine, mille juures nad säilitaksid majanduslikus arengus täieliku iseseisvuse, ilma et katkestaks sidemeid Nõukogude Liiduga. Kuna opositsioonijõudude programmi peamiseks sisuks oli protest piirkonna “majandusliku riisumise” vastu, siis oleks tarvis anda nendele vabariikidele teatav vabadus. Sai tehtud ettepanek anda neile eriline autonoomiastaatus, umbes selline, nagu oli Soomel Vene impeeriumi koosseisus. Sellisel alusel oleks saanud liita märkimisväärsed ühiskondlik-poliitilised jõud ja ära hoida liiduliste suhete katkemist. Energiliste abinõude tarvituselevõtust loobumine ähvardas jäigalt separatistlike meeleolude kasvamisega koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.”
Eesti, Läti ja Leedu vabadusliikumine kasvas aga järjest massilisemaks. Oli ilmne, et toimuvat väikeste järeleandmistega peatada ei õnnestu.
Massilist terrorit ei juletud rakendada. Käsutäitjaid oleks arvatavasti leidunud küll, polnud aga käsu andjat. Võimuvõitluses oleksid parteikaaslased käsuandja hõlpsalt võinud likvideerida, et näidata, nagu oleksid just nemad need õiged mehed, kindlustades endale soojad kohad ka tulevikus.
Tagasihoidlik vastutöötamine baltlaste vabaduspüüdlustele võinuks nende maade taasiseseisvumist küll mõnevõrra edasi lükata, kuid ajapikku oleks rahvad minevikust pärit hirmunarkoosist siiski vabanenud. Pikaleveninud iseseisvumise käigus oleks rahva hulgast esile kerkinud järjest rohkem tõelisi isamaalasi. Viimased oleksid saanud tuntuks, endistel kommunistidel olnuks aga aina raskem demokraatlike valimiste abil võimul püsida.
Taasiseseisvumine tuli läbi viia võimalikult kiiresti, et säilitada ekskommunistide võim. Siis võiksid nad Moskva nõudmistele üha uusi järeleandmisi tehes Balti riigid hiljem samm-sammult «vennalike rahvaste perre» tagasi viia.
Kelle käes on raha, selle käes on võim
Palgad olid NSV Liidus küll madalad, ent kuna valitses krooniline kaupade defitsiit, siis oli rahval käes rohkem raha, kui sama elatustaseme juures oleks olnud mõnes teises riigis. Demokraatlike valimiste korral tulnuksid suure tõenäosusega võimule mittekommunistid. Neil aga polnud kommunistidega võrdseid tingimusi valimispropaganda tegemiseks. Et kommunistid eelisolukorda asetada, selleks oli tarvis järjekordselt ümber jagada rikkus. Et jätta oluline osa rahvast ilma ka olemasolevast rahast, tekitati kunstlik hüperinflatsioon. Hüperinflatsiooni on maailmas varemgi olnud, kuid Nõukogude hüperinflatsioonil oli üks oluline erinevus – raha oli hoiukassadest praktiliselt võimatu kätte saada, raha ostujõud kadus vaikselt nagu lumi kevadise päikese käes. Hüperinflatsioon oli Venemaal ka 1920. aastate lõpus, siis aga tuli raha, mida kohe ära ei kasutatud, panna hoiukassasse, ja seal arvestati summa kogu aeg ümber, et kompenseerida inflatsiooni.
Pärast iseseisvuse taastamist ja Eesti krooni kasutuselevõttu vahetati pankades hoiul olev raha ümber kursiga üks kroon kümne rubla vastu. Eesti krooni ostujõud oli tol ajal umbes üks viiendik hüperinflatsioonieelse rubla ostujõust. Seega inimene, kes oli raha hoiukassasse pannud enne hüperinflatsiooni, sai sellest tagasi raha ostujõudu arvestades umbes kaks protsenti. Hoiustest vahetati kroonideks ainult tühine summa. Nii et Eesti isamaaline riigivõim sisuliselt jätkas rahva röövimist, millega oli alustanud tema eelkäija – nõukogude võim.
Samal ajal loodi tingimused kõikvõimalikuks äri- ja vahendustegevuseks, mis oli otseses vastuolus tolleaegse ENSV Kriminaalkoodeksiga. Et sellega tegelesid ustavad parteisõdurid, vaatasid võimud sellele läbi sõrmede. Loodi soodsad tingimused rahva vara erastamiseks ja ärastamiseks rahvakapitali obligatsioonide ehk niinimetatud “kollaste kaartide” abil. Kunstlikult tekitati olukord, mida võib täiesti võrrelda “võrdsusega” George Orwelli “Loomade farmis”. Samasugust libaraha võeti kasutusele ka mitmel pool mujal, nii et tekib tõsine kahtlus, et see polegi kohalike sulide väljamõeldis, vaid idee oli pärit kuskilt mujalt. Kus aga istusid niiditõmbajad? Seda ei tea avalikkus praegugi.
Vabadus Eestis ei tulnud veretult
Kommunistliku režiimi kokkuvarisemine (või lagundamine ülalt) toimus mitmetes riikides üheaegselt ja suhteliselt väheste ohvritega. Mõnel pool läks viimane etapp täiesti veretult. Meie meedia püüab inimestele agaralt sisendada mõtet, nagu oleks Eesti vabadusvõitlus olnudki veretu ja juhtivat rolli selles olla etendanud kommunistid. Kas tõesti nii? Või on tegu järjekordse müüdiga, mille eesmärk on kindlustada endiste kommunismiehitajate jätkuvat võimu. Ja seda kas või eesti rahva tuleviku mahamüümise hinnaga!
Meie vabadusvõitlus polnud veretu: veretu oli ainult selle viimane etapp. Metsavendade ja rindemeeste relvastatud võitlus ei suutnud küll Eestile vabadust tuua, kuid näitas paljudele mujal maailmas (ka paljudele okupatsioonivägede sõjaväelastele), et valdav osa eesti rahvast ei taha kommunistlikku diktatuuri. Sama näitasid ka kooliõpilastest vabadusvõitlejate ja hilisemate dissidentide aktsioonid, Hirvepargi miitingud, liikumine Genf-49 (eesti poisid ei läinud enam Nõukogude armeesse), Balti kett, Balti Apell ja öölaulupeod. Ükski neist eraldi meile vabadust ei toonud, kuid kõik koos ometi.
Demokraatia vajas ja sai tuge
Ükski ikestatud rahvastest, ka mitte vene rahvas, poleks üksnes oma jõududega suutnud kommunistlikust orjusest välja rabelda. Me saime vabaks vaid seetõttu, et ka teiste rahvaste demokraatlikud jõud osalesid võitluses punase despootia vastu. Nagu öeldud, viimasel etapil Eestis verd ei valatud, küll aga voolas see Tbilisis, Bakuus, Riias, Vilniuses ja Moskvas. Väheusutav, et Eestis läks asi verevalamiseta tänu meie “eestimeelsetele kommunistidele”. Ilmselt peeti Moskvas otstarbekaks anda Balti riikidele kas ajutine või näiline iseseisvus, et kindlustada oma lagunema hakkavat võimu Venemaal. Iseseisvast Eestist, kus vähemalt osa võimulolijaist on mittekommunistid, saanuks siis vaenlase kuju. Näeme ju praegugi, kuidas psühholoogilises sõjas Eesti või teiste naaberriikide vastu võideldes saab Moskva luua illusiooni endast kui vene rahva huvide kaitsjast.
Balti riigid olid dissidentluse keskuseks koos Lääne-Ukraina, Moskva ja Leningradiga. Seejuures erines meie dissidentlus oluliselt Venemaa omast. Kui meie eesmärk oli iseseisvus, siis suur osa vene dissidente tahtis vaid kommunismi reformida, võideldes süsteemi üksikute väärnähtuste, aga mitte süsteemi kui terviku vastu. Et see tõepoolest nõnda oli, võib järeldada sellestki, et 1970. aastate lõpus oli GULAGis nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest süüdimõistetuid Baltikumist mitu korda rohkem kui Venemaalt. NSVLi KGB viienda osakonna ülem Filipp Bobkov oma raamatus “KGB i vlastj” (1995) ütleb selge sõnaga välja, et Nõukogude Liidu lagunemine algas Baltikumist.
Põrandaalune Eesti
Vastupanu sovetlikule okupatsioonile kestis kogu okupatsiooniaja, alguses põhiliselt relvastatud võitlusena, hiljem aga põrandaaluse liikumisena. Kui alguses tegutseti omaette, siis hiljem tekkis side ka teiste ikestatud rahvaste vastupanuliikumistega. Tallinnas loodi 1969. aastal Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine, mille eesotsas olid Artem Juskevitš (1931—1982) ja Sergei Soldatov (1933--2003). Baltlaste vabaduspüüdlused avaldasid mõju teistegi rahvaste esindajaile. NLDLi eeskujul ja koostöös viimasega sündis juba 1960. aastate lõpul Paldiskis põrandaalune organisatsioon Poliitilise Vabaduse Eest Võitlejate Liit (Sojuz Bortsov za Polititšeskuju Svobodu), mille liikmed olid peamiselt nõukogude aatomiallveelaevastiku õppekeskuse ohvitserid (!). Peale sõjaväelaste kuulusid sinna ka mõned tsiviilisikud, kes pärast osa sõjaväelaste arreteerimist jätkasid põrandaalust tegevust teistes organisatsioonides.
Pärastine Tšetšeenia president Džohhar Dudajev (1944--1996) suhtles Tartus elades tihedalt kohaliku intelligentsiga. Võib arvata, et suhted eestlastega aitasid kaasa tema kujunemisele vabadusvõitlejaks. Dudajev oli Tartus paiknenud (Ida-Euroopa suuruselt teise) sõjaväelennuvälja ülem ja Tartu Nõukogude garnisoni viimane komandant. Üks kahest mehest, kes ideelisest marksistist Aleksandr Solženitsõnist tegi dissidendi, oli eestlasest advokaat Arnold Susi. Susi oli 1944. aasta sügisel moodustatud Otto Tiefi põrandaaluse valitsuse üks liikmeist ja viibis GULAGis koos Solženitsõniga.
Põrandaaluste rühmituste Eesti Rahvusrinne ja Eesti Demokraatlik Liikumine programmid jm dokumendid saadeti asjaosaliste poolt ka Venemaale ja olid KGB hinnangul “eriti ühiskonnaohtlikud”. Just seetõttu oligi Moskval tarvis isoleerida Venemaa Baltikumist, et raskendada kommunismivastaste ideede levikut siit Venemaale.
Vabamõtlejaid oli varemgi
«Siioni tarkade protokollides» on öeldud, et vabadus on õigus teha, mida seadus lubab. Sõltumata sellest, kas nende «protokollide» autor oli mõni juut või tsaari ohranka (kaitsepolitsei) kaastööline, pole see seisukoht tänaseni aegunud. Veel 15 aasta eest oli õige öelda, et vabadus on õigus teha, mida Moskva lubab. Keskerakonna ajaleht “7 Päeva” kirjutas kunagi: “IME tegemise käigus avastas eesti rahvas endas julguse majandusküsimustes iseseisvalt mõelda ilma Moskvalt luba küsimata.” Ometi leidus Eestis inimesi, kes ammu enne Rahvarinde ja Keskerakonna loomist julgesid nii mõelda kui ka tegutseda Moskvalt luba küsimata.
Juba 1969. aastal loodi Eestis põrandaalune Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine, mille programmi Raadio Svoboda kandis üle tervelt kaheksateistkümnes rahvuskeeles! 1971. aastal koostati Eesti Rahvusrinde Programm, 1972. aastal Eesti Demokraatliku Liikumise Programm ja Memorandum ÜRO Peaassambleele, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Need dokumendid jõudsid nii Venemaale kui Läände, aidates meie toetajail Läänes pöörata püsivat tähelepanu siinsele olukorrale ja vabaduspüüdlustele. 1979. aastal koostati Balti Apelli nime all tuntuks saanud dokument, kus nõuti Balti riikide enesemääramise õiguse ja sõltumatuse tunnustamist ning rahvahääletust selles küsimuses. Eestlastest kirjutasid sellele alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Balti Apellile tuginedes võttis Euroopa Parlament 1983. aastal vastu resolutsiooni, kus tehti ettepanek saata Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimise komisjonile. Balti Apellile allakirjutanud eestlastest said Mart Niklus ja Enn Tarto karistuseks 10 aastat laagrit ja 5 aastat asumist.
Arvukad sellelaadsed aktsioonid viisidki lõpuks Eesti Vabariigi taastamisele. Kui suur oli mõne konkreetse aktsiooni osakaal, on tagantjärele raske öelda. Need inimesed, kes aktiivselt tegutsesid Eesti iseseisvumise nimel, ei pidanud normipäevade kohta arvestust, jäägu sellised arvutamised endiste kommunismiehitajate mureks.
Kuidas «suunati» vabanemisprotsessi
Punaimpeeriumi lõpupäevadel korraldati mitmeid suurüritusi, nagu Balti kett, kus palju auru kulus küll vile peale, kuid samas sai ka inimestesse sisendada mõtet, et ekskommunistid ongi need õiged isamaa päästjad. Ka impeeriumimeelsete nn intrite miitingutel suunati kõned ja loosungid EKP juhtfiguuride vastu. Loodeti, et inimesed tulevad ise järeldusele – vaenlane sõimab neid, järelikult on nad õiged meie mehed!
Ekskommunistid viisid läbi mitmeid aktsioone, mille abil said endale reklaami teha. Kas neil aktsioonidel ka muud efekti oli, on küsitav. Augustiputši ajal, kui Venemaa dessantväelaste soomusmasinad Tallinna poole liikusid, paigutati Toompea tänavaile mitu suurt kivirahnu ja veoautot. Kui Toompead oleks tõesti üritatud rünnata ja vallutada, oleks need viimased paarsada meetrit lihtsalt jalgsi läbitud.
Eesti Raadios oli kord saade, kus meenutati Savisaare meeste läbiviidud Nõukogude Vene dessantväelaste raadioside segamist putši aegu. Kui suur efekt võis sel olla? Siin saanuks kolonni juht alluvatele oma käsud ka käskjala abil edastada. Side segamise asemel võinuks pöörduda dessantväelaste poole nagu kommunist kommunistide poole asjakohase kõnega. Kuid ei – putši õnnestumise korral poleks kõneleja enam saanud mingit kõrget ametikohta, paremal juhul vaid brigadiri koha GULAGis.
Savisaare kangelastegu
Küllaltki kummalised on ka mitmed teised faktid. Augustiputši ajal, kui Eesti olevat olnud Vene laevastiku poolt merelt blokeeritud, sai Eesti Vabariigi peaminister sõita kiirkaatriga Soomest Eestisse, minna teletorni juurde ja vestelda dessantväelastega. Need saanudki aru, et tegid valesti, pöörasid otsa ringi ja sõitsid Pihkvasse tagasi. Kõlab nagu muinasjutus! Nii libedalt käiks asi kahel juhul. Esiteks siis, kui putš oli Moskvas juba läbi kukkunud ja tuli viia vallutajaile vastav teade. See sõnum pole dessantväelaste silmis aga usaldusväärne, kui ei tuleks nende oma ülemuselt. Pole usaldusväärne isegi siis, kui tuleb Eesti Vabariigi peaministrilt Savisaarelt. Teine variant on, et kogu lugu oli teadlikult lavastatud nii, nagu reaalsuses toimus. Suur osa asjaosalisi ei teadnud siis ega tea ilmselt praegugi teletorni juures toimunu tagapõhja.
Tarvis oli hirmu, mitte verd
Milleks oli siiski vaja Tbilisi, Bakuu, Riia ja Vilniuse veretöid? Kommunistlik diktatuur on kogu olemasolu jooksul rakendanud võimu kindlustamiseks terrorit, kuid varjanud oma hirmutegusid rahva eest. Näiteks 1962. aastal Novotšerkasskis toimunud veretööst ei teadnud NSVLi elanikud aastaid mitte midagi. Tbilisis, Bakuus, Vilniuses ja Riias juhtunut ei varjatud aga sugugi. Tbilisis tehtud videofilmi näidati Eestis, Bakuu sündmustest kirjutasid siinsed ajalehed ja siin sai osta koguni Bakuust toodud ajalehte. Meil aga verevalamist ei toimunud -- tänu meie tarkadele ekskommunistidele. Kes sellest ise aru ei saanud, sellele tegid asja selgeks peamiselt “endiste” käes olevad massiteabevahendid.
Väidetakse, et kindral Dudajevile, kes oli Tartu garnisoni komandant, olevat antud käsk rahva protestiliikumise mahasurumiseks, tema aga seda käsku ei täitnud. Kui võimud oleksid tõepoolest tahtnud repressioone rakendada, siis oleks neil olnud ju võimalus selleks ajaks Dudajev kuhugi komandeeringusse saata ja panna tema ametikohuseid täitma mõni selline mees, kelle truualamlikkus oli väljaspool kahtlust. Vilniuse Nõukogude garnisoni ülem viibis sel ajal, kui seal veretöö toime pandi, kuskil mujal, ja olevat tema eestlasest autojuhi sõnul olnud väga nördinud, kui ta tagasi tulles teada sai, mis tema äraolekul oli juhtunud. Väga võimalik, et ta oli lihtsalt selleks ajutiselt kuhugi mujale saadetud, et tema äraolekul saaks plaanitsetud veretöö toime panna.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG), ERSP ja Kaitseliidu loomisele ei teinud võimud kuigi suurt vastutööd, rääkimata Kodukaitsest, Rahvarindest ja Eesti Kongressist. Kas ei näita seegi, et üldjoontes läks asi kooskõlas võimude soovidega. Kui täpselt see, mis lõpptulemusena juhtus, oli kooskõlas võimude plaanituga, pole teada – aga kui nad kord olid džinni pudelist välja lasknud, siis tagasi ajada nad seda enam ei suutnud.
Balti kett vabastas rahva hirmust
Kahtlemata oli Balti kett suurima osavõtjate arvuga üritus nende kolme riigi taasiseseisvumise käigus. Selle positiivne tulemus oli, et inimesed, kes näiteks Hirveparki ei riskinud minna, said siiski suurest ühisüritusest osa võtta ja küllap sai mõnigi seeläbi vabaks Stalini ajast jäänud hirmust.
Siinjuures väärib meenutamist võimude erinev suhtumine Hirvepargi miitingusse ja Balti ketti. Balti ketti filmiti helikoptereilt, seda näidati TVs. Hirvepargis 1987. aastal tehtud salvestuse olevat KGB käskinud ära kustutada. Võtsin Hirvepargis kõik kõned lindile. Kolm päeva pärast esimest Hirveparki 1987 olid minu korteris käinud “vargad” ja viinud ära kõik helikassetid. Küllap taheti ka Hirvepargis salvestatut saada, kuid see lint oli juba mitmes eksemplaris paljundatud ja laiali jagatud.
Iseseisvus vajab kindlustamist
Kui Eesti riigi juhid jätkavad endistviisi lömitamist Vene impeeriumimeelsete ees ja teevad järeleandmisi Venemaa põhjendamatutele nõudmistele, nagu see neil praegu kombeks on, siis on Eesti iseseisvus ajutine nähtus. Aastatel 1939 ja 1940 tegid ka tolleaegsed Eesti juhid pidevalt järeleandmisi, viies rahvast ja riiki samm-sammult kuristiku poole. Nii mõnedki järeleandmised olid möödapääsmatud, kuid kaugeltki mitte kõik. Punaarmee sissetungi ajal Eestisse juunis 1940 oli sissetungijate esimeseks nõudeks Kaitseliidu laialisaatmine. Selle asemel et Kaitseliit laiali saata, oleks aegsasti pidanud andma käsu relvad ja laskemoon ära peita ning nimekirjad hävitada. Kui palju raskem oleks okupantidel siis küüditamist olnud läbi viia! Nad oleksid ennast tundnud nii, nagu nad aastaid hiljem tundsid Afganistanis. Pärast Jätkusõja lõppu 1944. aastal oli soomlastel väikeseid salajasi relvaladusid mööda maad laiali, nii et relvi oleks jätkunud kolmekümne pataljoni jaoks. Mõne üksiku relvalao olemasolust sai Moskva ka teada, aga koos sellega sai ka teada, mis teda ees ootab pärast Soome okupeerimist. Väga võimalik, et tänu sellele Soome säilitas oma iseseisvuse, ja seda ainsa Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu sõdinud riigina.
Samuti poleks pidanud kaasa mängima Varese valitsuse ametissemääramise kometit. Vene propaganda püüab seniajani asja kujutada nii, nagu oleks kommunistide võimuletulek Eestis 1940. aastal toimunud seaduslikul teel. Ja see kõik toimub Eesti riigijuhtide vaikival nõusolekul. Siin võiks meenutada, et Luksemburgi suurhertsoginna vastas sakslaste nõudmistele: “Me vastu ei hakka, aga nõusolekut ka ei anna.”
Kuid veel pole kadunud kõik! Moskva sõnad ja teod sõltuvad peale muu ka sellest, kuidas me endid ülal peame. Eestile, kelle juhid ei julge seniajani nimetada asju õigete nimedega, julgevad Venemaa poliitikud esitada igasuguseid alusetuid süüdistusi. Nad väidavad, et Tartu rahuleping ei kehti, sest on Venemaale relva jõul peale surutud. Siis aga ei kehti ju ka Saksamaa kapitulatsiooniakt, sest see oli Saksamaale relva jõul peale surutud ja Teine maailmasõda järelikult kestab ning Saksa lennukid võivad homme minna Moskvat pommitama. Hiljem tuldi välja väitega, et Tartu rahuleping ei kehti, sest selle sõlmis kuritegelik bolševike valitsus. Siia võiks aga lisada, et 28. septembril 1939 NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud vastastikuse abistamise paktis on selge sõnaga öeldud, et rahuleping 2. veebruarist 1920. aastast on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks. Sel ajal olid mõlemad lepinguosalised rahvusvaheliselt tunnustatud riigid ja Rahvasteliidu liikmed.
Toompea õuelaulikud ei väsi meie praegusi riigijuhte kiitmast ja ajakirjandus avaldab meelsasti kiidusõnu neilt, kes meie tegelikust olukorrast suurt midagi ei tea. Kui ükskõik kelle kiitust puhta kullana võtta, peaksime valima rahvuslinnuks suitsupääsukese asemel varese, kes hoiab juustutükki noka vahel. Teda ju kiideti ta ilusa laulu pärast! Meie paljude riigitegelaste argpükslik käitumine annab Venemaa ekskommunistidele suurepärase võimaluse luua illusiooni, nagu oleksid nad vene rahva huvide kaitsjad. Mida kindlamini Venemaa praegused valitsejad ennast tunnevad, seda suurem on oht, et nad jälle lähevad mingile avantüürile, nagu seda oli sissetung Afganistani või sõda Tšetšeenias. Meie riigi julgeoleku kindlustamiseks on tarvis püüelda selle poole, et riigi eesotsas oleksid inimesed, kes ei koogutaks ei Ida ega Lääne ees.
Inimesi, kes on valmis meie isesesivuse maha müüma, leidub nii meil kui ka mujal. Austraalia peaminister Edward Cough Whitlam tunnustas de jure Balti nõukogude vabariike, ilma et ta oleks seda valitsuse ja parlamendiga kooskõlastanud. Üks Austraalia ajaleht avaldas arvamust, et Whitlam tahab saada ÜRO peasekretäriks, ja andes de jure tunnustuse Balti nõukogude vabariikidele, loodab saada nõukogude bloki toetuse. Kohalikud baltlased panid käima Austraalia ajaloo suurima protestikampaania. Järgmiste valimiste eel lubas Whitlami vastaskandidaat Malcolm Fraser, et kui ta saab valitud, siis ta annulleerib selle tunnustuse. Ta sai valitud ja täitis oma lubaduse. Kui seda tunnustust poleks annulleeritud, siis oleksid sellele järgnenud Austraalia ärimeestele soodsad kaubanduslepingud, mitmetes teistes maades oleks saamahimulised ärimehed hakanud oma riigi valitsusele survet avaldama, et see samuti tunnustaks Balti nõukogude vabariike ja nendele laieneks ka austraallastele osaks saanud soodustused. Kui neid tunnustajaid oleks olnud õige mitu, siis pole välistatud, et me polekski iseseisvaks saanud.
Iseseisvuse kättevõitmisest üksi on vähe. Iseseisvust tuleb ka kaitsta. Venemaal toimub täiesti avalik stalinismi restauratsioon. Mida kindlamalt Venemaal võimul olev endine punanomenklatuur end tunneb, seda suurem on oht Eesti iseseisvusele. Üksnes relvadega me ei suudaks oma iseseisvust kaitsta. Küll suudaksime me ümber lükata Kremli ekskommunistide poolt levitatavad valed. Nõukogude Liit polnud mitte üksnes kurjuse impeerium, vaid oli ka valede impeerium. Valel on aga lühikesed jalad. Praegu on aga tekkinud taoline häbiväärne olukord, et mitmed Eestis kõrgetel ametikohtadel olevad inimesed aitavad oma tegevusega Venemaa kommunistide valepropagandale kaasa selle vastu võitlemise asemel. Kirjutades alla nii Eesti Vabariigi Põhiseadusega kui ka Tartu rahulepinguga vastuolus olevale piirilepingule aitab Eesti valitsev ladvik kindlustada punanomenklatuuri võimu Venemaal. Piiri nihutamine oli üks paljudest stalinismi kuritegudest. Õigustades ühte nendest kuritegudest, annab Eesti kaudse õigustuse ka teistele kuritegudele.
USAs moodustab Balti juurtega elanikkond alla ühe protsendi. Sellest hoolimata suutsid nad saavutada, et USA Senat ja Kongress võtsid vastu ühisresolutsiooni, milles nõuti, et Venemaa selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt tunnistaks Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist ning mõistaks selle hukka. Samal ajal Eestis, kus eestlased veel praegugi on arvulises ülekaalus, ei suudeta midagi tegusat ette võtta Venemaa poolt tuleva valedelaviini vastu, vaid antakse kõigele sealt tulevale vaikiv nõusolek.
Kuidas lahendada kodakondsusprobleeme?
Nõukogude okupatsiooni aastatel asustasid okupatsioonivõimud Eestisse mitusada tuhat NSV Liidu kodanikku, kellest oluline osa pidavat olema kodakondsuseta isikud. Püütakse luua ettekujutust, nagu oleks osa elanikkonna kodakondsusetus mingi tõeline tragöödia. Samal ajal on maailmas riike, nagu näiteks Kuveit, kus mittekodanikke on rohkem kui kodanikke ja katki pole midagi. Kogu see tolmu üleskeerutamine kodakondsusprobleemi ümber on Moskva ladvikule vajalik selleks, et juhtida Venemaa elanikkonna tähelepanu kõrvale tema viletsast olukorrast ja luua illusiooni, nagu oleks Kreml vene rahva huvide kaitsja. Siinkohal võiks meenutada, millised õigused olid NSVL kodanikel siis, kui kommunistlikul parteil oli võimumonopol. Kui valimised toimusid põhimõttel “üks valija, üks hääl, üks kandidaat”, kui trükkida võis ainult seda, mis oli partei tsensuuri poolt lubatud, kui välismaale võis reisida ainult siis, kui valitsev partei oli selleks loa andnud, kui partei käesoleva momendi seisukohtadest erinevate seisukohtade levitamist loeti tapmisest või röövimisest ohtlikumaks kuriteoks. Mida ütleksid need “inimõiguste kaitsjad” siis, kui taaskehtestataks samad “õigused ja vabadused”?
Väidetakse, et migrandid on siin elanud küllalt kaua ja see nagu annaks neile õiguse saada Eesti kodakondsus. Paljudes riikides, nende hulgas ka Eestis, on kodakondsuse saamiseks ette nähtud paiksustsensus. Seejuures on aga enesestmõistetav eeldus, et välismaalane on riiki tulnud selle riigi seadusliku valitsuse loal. Kui võtta aluseks ainult riigis elatud aastad, sõltumata sellest, kuidas keegi sinna riiki on sattunud, siis võiks küsida, kui kaua oleksid sakslased Teise maailmasõja ajal pidanud olema Pariisis või Stalingradis, et nad oleksid võinud nõuda endile vastavalt kas Prantsusmaa või Venemaa kodakondsust.
Meil pole mingit alust lugeda migrante kodakondsuseta isikuteks. NSVL luges oma kodanikeks isegi neid tema poolt okupeeritud Balti riikide kodanikke, kes olid põgenenud enne Baltikumi taasokupeerimist Läände ja saanud asukohamaa kodakondsuse. Paljud Eesti pagulased, kes said Rootsi kodakondsuse, said koos kodanikupaberitega kirja Rootsi Sisserännuametilt, milles öeldi: “Sisserännuamet peab oluliseks Teid informeerida, et Te olete edasi NSV Liidu kodanik. Rootsi võimud ei saa Teile tagada õiguskaitset väljaspool Rootsit niikaua, kui Teil on alles nõukogude kodakondsus.”
1944. aasta detsembris ütles Nõukogude Liidu rahvakomissariaadi esimehe asetäitja Vladimir Dekanozov vestluses Rootsi saadiku Steffan Söderblomiga Moskvas, et Rootsi ei oleks pidanud põgenikke Baltimaadest vastu võtma, poleks pidanud kaasa aitama nende tulekule ja seda veel koostöös sakslastega. Dekanozov lisas, et kõik need põgenikud on Nõukogude Liidu kodanikud ning nende tagasisaatmine on põhimõtteline küsimus, mis puudutab Nõukogude Liidu prestiiži.
Vastavalt ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 15. artiklile ei tohi kelleltki meelevaldselt ära võtta kodakondsust. Nii et kui oluline osa migrantidest on tõepoolest kodakondsuseta isikud, siis on siin tõesti tegu massilise inimõiguste rikkumisega, ent ükski Lääne valvehaliseja pole tahtnud seda näha. Visalt jätkatakse nõudmist, et Eesti peaks neile andma kodakondsuse. Kellele ja milleks on seda vaja? See muudaks Eesti praktiliselt samasuguseks kaherahvuseliseks riigiks, nagu seda on Küpros: üks rahvas on küll väikeses arvulises ülekaalus, aga teise selja taga on suur ja agressiivselt käituv riik, kellest nagu vaimuhaigest ei teata arvata, mida ta järgmisel hetkel ette võtab.
Reeglina antakse kodakondsus vaid lojaalsetele välismaalastele. Kui venelastel on tõepoolest siin halvem elada kui Venemaal, siis küsigem, miks nad sinna tagasi ei lähe. Pärast Vabadussõja lõppu tuli näiteks viiendik Venemaal elavatest eestlastest Eestisse tagasi täiesti vabatahtlikult. Tulejaid oleks olnud tunduvalt rohkem, aga pärast enam ei lastud Venemaalt välja. Kui siinsed venelased on Eestile lojaalsed, peaksid nad aktiivselt tegutsema Venemaa impeeriumimeelse propaganda vastu. Seda nad aga ei tee. Andes neile kõigile kodakondsuse, loovutaksime vastupanuta kõik selle, mille kättevõitmiseks meie rahvas on nii suuri ohvreid toonud. Kaotajaks ei jääks üksnes meie, vaid ka vene rahvas ise.
Oluline osa migrantidest pole seniajani endale teadvustanud, et 1944. aasta sügisel ei toimunud mitte Eesti vabastamine, vaid Eesti taasiseseisvumise katse mahasurumine. Andes sellistele inimestele Eesti kodakondsuse, annaksime neile võimaluse mõjutada Eesti riigi poliitikat ja sellega kindlustada punase nomenklatuuri võimu nii Eestis kui ka Venemaal. Mida kindlamalt ekskommunistid ennast tunnevad, seda suurem on oht nii Eesti kui ka teiste kommunismi ikke alt vabanenud maade iseseisvusele.
Eesti isamaalased moodustasid 14. veebruaril 1944 iseseisvusaegse peaministri Jüri Uluotsa osalusel põrandaaluse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. EVR alustas kohe aktiivset tegevust. Hakati taastama iseseisvusaegseid riigiorganeid ja tegema ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks sakslastelt nende lahkumisel Eestist. Loodi tihe kontakt teiste Balti riikide vastupanuliikumistega.
Aprillis 1944 toimus Riias Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikumiste illegaalne nõupidamine, kus kooskõlastati liikumiste tegevus ja lepiti kokku ühtses taktikas. Eriti vajalikuks peeti rahvuslike relvajõudude loomist, et nende abiga soodsal hetkel võim riigis üle võtta. Saksa julgeolekupolitseil õnnestus arreteerida osa EVR liikmetest, vabadusse jäänud aga jätkasid tegevust. Saksa ülemjuhatus võttis 16. septembril 1944 vastu otsuse viia oma väed Eestist ja Põhja-Lätist välja. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots peaministrina vabariigi presidendi kohustustes ametisse valitsuse. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp. Toimusid relvastatud kokkupõrked lahkuvate Saksa sõjaväelastega, kes püüdsid takistada Eesti iseseisvuse taastamist. Mitmes kohas toimusid kokkupõrked sissetungivate Nõukogude vägedega. Vastase ülekaal, eriti relvastuse osas, oli väga suur. Sakslased olid taganedes kõik raskerelvad kaasa viinud, ja mida ära viia ei suudetud, selle olid hävitanud. Seetõttu ei suudetud Nõukogude okupatsioonivägede edasitungi peatada, vaid ainult mingil määral aeglustada. Selle tulemusel õnnestus kümnetel tuhandetel inimestel pääseda Läände, kus paljud neist hiljem jätkasid Eesti isesesivuse taastamisele suunatud tegevust.
Ka vaikides saab valetada
Venemaal võimulolevad ekskommunistid jätkavad põhjendamatute süüdistuste esitamist Balti riikidele, nende seas ka Eestile. Kui Eestit oleks piisavalt tutvustatud muus maailmas, siis piirduks pretensioonide esitajate ring viimatimainitud “endistega”. Kuid pretensioone esitavad ka paljud inimesed, kelle aususes pole vähimatki põhjust kahelda. Ja siin saab põhjuseks olla ainult see, et nendeni ei ole jõudnud objektiivne informatsioon tegelikust olukorrast Eestis, tähendab Eestit ei ole muus maailmas esindatud vajalikul tasemel.
Aleksandr Solženitsõn kirjutas oma “Gulagi arhipelaagi” Eestis, kasutades kohalike eestlaste abi nii enda varjamiseks kui ka käsikirja peitmiseks, sest ta usaldas eestlasi – neid eestlasi, kellega ta oli GULAGis kokku puutunud, ja nende sõpru ning sugulasi. Nüüd aga kirjutab ta: ”Eesti lasti lahti ilma igasuguse vastupanuta, ilma ühegi veretilgata. Ma ei saa aru, mille eest selline vihkamine mitte kommunismi, vaid Venemaa vastu.”
Vene ajaloolane Vladimir Ossipov, kes on nõukogude ajal kahel korral kinni istunud poliitilise paragrahvi alusel ja on praegu liidu Kristlik Taassünd esimees, kirjutas 1996. aastal väljaandes “Inform: Rossija” nr 3: ””Okupant” peapiiskop Kornelius istus Nõukogude ajal vanglas. Aga teie, demokraatia isad, istusite tugitoolides oma NLKP linna- ja rajoonikomiteedes ja teenisite truult Brežnevit ja Andropovit. /…/ Eesti rassistid, kes on oma elanikkonna 40% jaoks loonud apartheidirežiimi, istuvad ÜROs ja Euroopa Nõukogus. Kas poleks juba aeg tõstatada küsimus nende väljaheitmisest kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest? Kas poleks juba aeg rakendada Balti “Lõuna-Aafrika Vabariigi” suhtes majanduslikke sanktsioone?”
Euroopa Nõukogu peasekretär Catherine Lalumiére ütles Eestit külastades, et tema arusaamine rahvusvähemuse probleemist on muutunud. Ta ütles end olevat veendunud, et siin on rahvusvähemuse suhtes kauaaegne väga avatud ja liberaalne traditsioon.
Endine Vene Föderatsiooni ülemnõukogu inimõiguste komitee esimees, tuntud vene inimõiguslane, akadeemik Andrei Sahharovi mõttekaaslane Sergei Kovaljov koos VF ülemnõukogu rahvusvaheliste asjade ja välismajandussidemete komitee esimehe V. Lukiniga kirjutas avaliku kirja proua Lalumiére´ile, kus väideti, et Eesti parlamendis arutatav kodakondsusseaduse projekt jagab Eesti elanikud etnilise tunnuse põhjal kahte kategooriasse. Edasi väideti, et olukord Eestis on nagu apartheid Lõuna-Aafrikas.
Eesti endiste poliitvangide organisatsioonid kirjutasid vastuse, kus kirjeldati meie tegelikku olukorda ja võrreldi nõukogude okupatsioonivõimude koloniseerimispoliitikat Balti riikides Hitleri Saksamaa vastavate plaanidega. ”Rahva Hääl”, mis oli avaldanud Kovaljovi ja Lukini kirja, meie kirja ei avaldanud. Venemaa saatkonda viidud S. Kovaljovi jaoks määratud eksemplar temani ei jõudnud.
Olen V. Ossipovi ja S. Kovaljoviga GULAGis koos olnud ja me saime väga hästi läbi. Baltikumi teisitimõtlejate suhtes polnud neil mingeid pretensioone. Vaevalt need inimesed oleksid Eestile taolisi pretensioone esitanud, kui meie tegelikkust oleks muus maailmas vajalikul määral tutvustatud. Eesti Vabariik ei tohi jääda passiivseks selles psühholoogilises sõjas.
Rooma impeeriumis jagati tootmisvahendid kolme kategooriasse: tummad, häält omavad (s.o härjad, hobused jm) ja rääkivad (s.o orjad). Vägisi jääb mulje, et meil on kõrgetes riigiametites palju inimesi, keda vanas Roomas oleks loetud häält omavate tootmisvahendite kategooriasse kuuluvateks. Neil on küll hääl, kuid nad ei räägi seal kus vaja, ja seda mis vaja. Kõige selle tagajärjel saavad Vene impeeriumimeelsed ja šovinistid esitada Balti riikidele põhjendamatuid pretensioone ja sel teel oma võimu kindlustada.
Hirmunarkoosi all Euroopa Liitu
1940. aastal haaras meid enda alla Nõukogude impeerium, ähvardades relvastatud kallaletungiga. Nüüd on meid endale allutanud Euroopa Liit. Agaralt levitati müüti, et Eesti ei saa eksisteerida iseseisva riigina ilma ühtegi liitu kuulumata. Samuti levitati müüti, nagu oleks Euroopa Liit meile julgeolekugarantiiks. Kogemused näitavad, et ELi peale loota on mõttetu. EL pole söandanud isegi sõnades välja astuda tšetšeeni rahva kaitseks, tundes samal ajal suurt muret Nõukogude okupatsiooni aastatel Balti riikidesse tulnud migrantide saatuse pärast. Praegu on Küprose põhjaosa Türgi vägede poolt okupeeritud ja seal on välja kuulutatud Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida tunnustab ainult Türgi. Ja EL ei söanda isegi mitte sõrme viibutada Türgi suunas, vaid peab Türgiga liitumisläbirääkimisi. Meie julgeolekule on EList sama palju kasu kui uppujal õlekõrrest. Endiste poliitvangide kokkutulekul enne euroreferendumit läbiviidud küsitlus näitas, et enamik neist peab vajalikuks Eesti liitumist ELiga. Mitmed ütlesid, et me peame ühinema Euroopa Liiduga, muidu tuleb Venemaa ja vallutab meid. Ilmselt pole Stalini ajast jäänud hirmunarkoos paljudel seniajani üle läinud ja paistab, et ei lähegi üle enne surma. Samasugune küsitlus sai läbi viidud ka ERSP asutajaliikmete seas. Nendest oli kaks kolmandikku Eesti ELi liikmeks astumise vastu ja peaaegu kõik ELi vastastest andsid nõusoleku, et nende nimed oleks eesti rahvale adresseeritud pöördumise all, kus tehti ettepanek hääletada referendumil ELi astumise vastu. Poliitvangiks võis saada ka arg inimene, kes oleks võinud olla ka teisel pool rindejoont, kui ajaloosündmused oleksid läinud veidi teisiti. ERSP asutajateks olid aga inimesed, kes julgesid välja minna riskile, sest siis ei teadnud me veel, kas partei loomine õnnestub või satuvad selle asutajad trellide taha.
ELi vastased on seisukohal, et ELil on liiga palju ühiseid jooni NSV Liiduga. ELi pooldajad väidavad, et NSV Liidus oli GULAG, aga ELis ei ole. Jah, GULAG tõesti oli, kuid viimased poliitvangid vabastati NSV Liidus veel Gorbatšovi ajal ja viimase poliitvangide laagri VS 389/36 kohal Permi oblastis Kutšinos on praegu muuseum. Muuseumi küll ei maksaks karta! GULAGi taassünd on vähe tõenäoline. Terrorimasinat on kerge käivitada, aga raske peatada, ja olles kord käivitatud, hävitab ta tavaliselt ära ka suure osa oma loojatest. Just selle asjaolu teadmine, mitte aga mingid moraalsed tõekspidamised on garantiiks, et GULAG ei kordu.
Euroloto jackpoti lummuses
Euroliidu ametikohtadele, kus pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga hakkasid tööle Eesti ametnikud, olevat olnud sada kandidaati ühele kohale. Ja miks ka mitte, neile makstakse ju rohkem kui palgamõrvaritele. Kõrged palgad annavad suuremad võimalused sobivate kandidaatide leidmiseks, kuid ülemäära kõrgete palkade puhul on suur oht, et nendele ametikohtadele ei satu mitte head spetsialistid, vaid suured aferistid. Olles kõrge palgaga ära ostetud, ei teeni nad mitte oma riigi huvisid, vaid selle huvisid, kes neile palka maksab. Selleks on aga suurkapitali äriühing nimega Euroopa Liit. Euroopa Liit on ületsentraliseeritud ja ülereguleeritud, nagu oli tema eelkäija Nõukogude Liit.
Nemad on alati võitjate poolel
Endised kompartei funktsionäärid, kes truult teenisid Kremlit neil aegadel, kui demokraatiast Lääne mõistes võis nõukogude impeeriumis ainult und näha, jätsid oma partei kohe maha, kui sai selgeks, et selle partei liikmeks olemine enam tulevikus mingeid privileege ei anna. Nüüd on neist saanud agarad Euroliidu kiitjad ja nad kiidavad seda sageli samade sõnadega, milledega nad varem kiitsid Nõukogude Liitu. Kõik käib kooskõlas põhimõttega “kustpoolt tuul, sealtpoolt meel”.
GULAGis oli meil brigadiriks venelane Zagrebajev, kes sõja ajal oli sakslasi teeninud. Tema, nagu teisedki temataolised, oli isanda teener, olgu siis isandaks ükskõik kes. Kunagi keegi küsis tema käest: “Kelle poolt sa siis oled?”, millele küsitu vastas: “Mina olen võitjate poolel.” Nii nagu kunagi need, kes olid võitjate poolel, viisid meid NSV Liitu, nii viisid nende mõttekaaslased meid Euroopa Liitu.
Kommunistid püüdsid eri rahvaid segada, et luua “nõukogude rahvast” – juurteta inimmassi, kes oleks valmis elama ükskõik kus ja teenima ükskõik keda. Samadele tulemustele viib lõppkokkuvõttes ka laialt reklaamitav tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidus. Mida rohkem segatud on rahvad, seda ühenäolisem on maailm ja seda rohkem on narkomaaniat ja alkoholismi, sest joobes paistab ümbritsev maailm veidi kirevam kui ta tegelikult on. Võib püüda säilitada rahvuskultuure ja keeli, kuid lõppkokkuvõttes tuleb Euroopa Liidus nad muuseumi panna.
Eesti teisitimõtlejad olid rahvusküsimuses teistsugusel seisukohal. Aastal 1972 koostatud ja ÜRO Peaassambleele adresseeritud Memorandumi preambulis oli öeldud järgmist:
“Lähtudes sellest,
et eri rahvuste olemasolu on inimkonna rikkuseks;
et rahvuslike kultuuride vägivaldne nivelleerimine ja assimileerimine vaesestab inimkonda;
et rahvuse ja tema kultuuri säilimise põhitingimusi on riiklik iseseisvus…”
Memorandumis väljaöeldud mõtted pole oma aktuaalsust kaotanud tänapäevalgi. Selle asemel et kunstlikult tekitada rahvasterändu, tuleks püüda sinnapoole, et kõigil oleks võimalus leida oma kodumaal vääriliselt tasustatavat tööd ja et inimestel oleks võimalus rännata, ilma et nad oleksid selleks sunnitud.
Telgitagune jääb saladuseks
Mitmete Eesti taasiseseisvumise kohta käivate väidete kohta pole võimalik öelda, kas need peavad paika, mõne puhul võib see saladuseks jäädagi. Üksikult võttes võib nii mõnigi siin toodud väide tunduda üsna fantastilisena, kuid nii suure hulga faktide kokkusattumine, mis toetavad seisukohta, et NSV Liit lagundati ülalt eesmärgiga asendada kommunistliku impeeriumi demokratiseerimine üksnes dekoratsioonide vahetamisega, saab vaevalt olla juhuslik. Siin on küllaltki suur analoogia USA presidendi John Kennedy tapmisega. Peaaegu kõik tunnistajad hiljem hukkusid. Tõenäosus, et nad kõik oleksid hukkunud juhuslikel asjaoludel, on praktiliselt võrdne nulliga, sedasama võib öelda ka NSV Liidu lagunemise kohta. Võib olla võrdlemisi kindel, et kui kõik oligi nii, nagu siia kirja sai, siis otsustati asjad kusagil Moskvas (või Washingtonis, Brüsselis jm) nii, nagu kunagi jagati riike Moskvas, Teheranis, Jaltas ja Potsdamis. Eestis elanud ja mingil määral nende teemadega kokku puutunud inimesed ei teadnud telgitaguste niiditõmbajate kaugematest eesmärkidest midagi. Telgitagused “liigutajad”, kelle käsutada olid suured majanduslikud ressursid ja infomonopol, lihtsalt lõid sellised tingimused, et asjad areneksid nende soovitud suunas.
.
Kalju Mätik
Antud artikli esialgne variant (märksa lühem) ilmus aastal 2001 Põlva ajalehes “Koit”.
No comments:
Post a Comment