Tänapäeva Eesti riigis on talumatult palju sellist, millega mitte kuidagi ei saa nõustuda. Hoolimata taasiseseisvumise formaalsest väljakuulutamisest 15 aastat tagasi (1991) ei käitu Eesti seniajani iseseisva riigina, vaid pigem Venemaa oblastina.
Nõukogude Liit oli kuritegelik riik, sest ta rikkus isegi omaenda seadusi. 1944. aasta sügisel nihutas NSV Liidu tolleaegne valitsus Eesti ja Venemaa vahelist piiri. Kõnesolev piirinihutamine oli otseses vastuolus nii 2. veebruari 1920. a. Tartu rahulepinguga kui ka ENSV tolleaegse konstitutsiooniga, mille §16 kohaselt „ENSV territooriumi ei või muuta ilma ENSV nõusolekuta“. Nõukogude okupatsioonivõimu kohalikud teostajad Johannes Vares, Nikolai Karotamm ja Arnold Veimer saatsid 19. novembril 1944 Jossif Stalinile läkituse, milles soovisid piirijoont korrigeerida. Kremlist vastust ei tulnud.
Uus piirileping, mille abil mainitud kuriteole püütakse nüüd anda näilist legaalsust, tuleb kuulutada kehtetuks selle allakirjutamise hetkest saadik – nii, nagu seda tehti MRPga. „Salliv suhtumine mineviku kuritegudesse on üleskutse uute kuritegude toimepanemiseks” (Lech Walesa).
USAs moodustavad balti juurtega elanikud vähem kui 0,5% elanikkonnast. Siiski suutsid nad saavutada seda, et Senat ja Kongress võtsid vastu ühisresolutsiooni, milles nõutakse, et Venemaa selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt tunnistaks Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal ning mõistaks selle hukka. Eesti riigijuhid pole seniajani söandanud midagi niisugust teha.
Venemaa esindajad esitavad nüüd Eestile alusetuid süüdistusi, nagu rikutaks Eestis nn venekeelse elanikkonna inimõigusi. Kui venelastel tõepoolest oleks Eestis veelgi halvem elada kui tänapäeva Venemaal, siis tekib küsimus – miks nad ometi oma ajaloolisele kodumaale tagasi ei lähe? Eesti ju kedagi vägisi kinni ei pea. Eesti süüdistamine on Venemaal võimulolevatele ekskommunistidele vajalik ikkagi selleks, et luua illusiooni, nagu oleksid nad vene rahva huvide kaitsjad, soovist juhtida sel viisil vene rahva tähelepanu kõrvale tema viletsast olukorrast. Umbes samal viisil süüdistas Hitler kunagi ka Poolat seal elavate sakslaste tagakiusamises, et õigustada Saksamaa kallaletungi Poolale. Vene ekskommunistid saavad aga oma valesid takistamatult levitada, sest et Eesti riigijuhid on sellele andnud oma vaikiva nõusoleku.
Nõukogude okupatsiooni ajal said paljud Eesti elanikud õigusevastaste repressioonide osaliseks, kusjuures need repressioonid olid enamikul juhtudel otseses vastuolus isegi Nõukogude seadustega. Teadaolevalt pole ühtegi repressioonide täideviijatest seniajani vastutusele võetud. Seega Eesti praegune riigivõim tegeleb kurjategijate varjamisega.
Represseeritud pole seniajani kompensatsiooni oma GULAGis tehtud töö eest saanud, mis on otseses vastuolus ka Vene Föderatsiooni praeguse Konstitutsiooniga. (§53 – Igaühel on õigus saada riigilt kompensatsiooni kahju eest, mis on tekitatud riigivõimu organite või ametiisikute tegevuse (või tegevusetuse) tõttu). Iseseisev riik nõuab oma kodanikele tehtud ülekohtu heastamist. Venemaa ju ise nõudis Saksamaalt kompensatsiooni maksmist sõja ajal sundkorras Saksamaale viidud inimeste poolt seal tehtud töö eest, ja ka seda sai. Eesti riik pole seniajani Venemaale vastavat nõuet esitanud.
Meist ei pidavat muus maailmas aru saadama. Tegelikkuses ei saa ka paljud siin elavad inimesed meist aru, sest et ajaloo võltsimine kestab ikka edasi. Suur osa kohalikust umbkeelsest elanikkonnast usub seniajani, et Punaarmee 1944. aastal Eesti vabastas. Tegelikkuses ei toimunud 1944. aastal ei Eesti vabastamist ega ka ühe okupatsiooni asendamist teisega, vaid hoopis Eesti taasiseseisvusmispüüdluse mahasurumine. Saksa väejuhatus oli 16.09.1944 vastu võtnud otsuse Eesti mandriosa maha jätta. Põrandaaluse Eesti Rahvuskomitee poolt loodud Eesti Vabariigi valitsus sai hakata tegutsema. Kuid juba 22.09.1944 okupeeris Punaarmee Tallinna uuesti.
„Punane tsunami” on suurim katastroof inimkonna ajaloos. Punase terrori tagajärjel on inimkond kaotanud kümneid miljoneid tapetute ja füüsiliselt sandistatuna, sadu miljoneid aga vaimselt ja moraalselt sandistatuna. Kõik see sai võimalikuks tänu kollaborantidele, kes truult teenisid võimu, oli see siis milline tahes. Kui poleks olnud kaasajooksikuid, vahest oleks siis psühhiaatria ajalugu jäänud selleks ainsaks ajalooks, kuhu Stalin ja Hitler oleksid sattunud.
Eesti Vabariigi praegune juhtkond ei seisa oma ülesannete kõrgusel ega kaitse Eesti riigi ja tema kodanike huve.
Me loeme täiesti vastuvõetamatuks kommunistlike kollaborantide autasustamist Eesti Vabariigi teenetemärkidega. Seni, kuni neid isikuid, kes omal ajal tegutsesid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise vastu, pole autasustatavate nimekirjast kustutatud, keeldume me mis tahes autasude vastuvõtmisest selliselt riigilt.
Täname neid, kes meid autasustamiseks olid esitanud – eeldades, et seda on tehtud parimate kavatsustega.
Tartus, veebruaris 2007 Kalju Mätik
Mart Niklus
No comments:
Post a Comment