Thursday, March 3, 2011
Kuidas me kommunismivanglat lammutasime
Hruštšovi ajal näis veel paljudele, et kommunismi on võimalik reformida, kuid nii Ungari kui ka Tšehhoslovakkia sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine on utoopia.
60ndatel aastatel tekkis opositsioon, mille eesmärgiks olid mitte üksnes reformid, vaid ühiskonna demokratiseerimine ja vabadused. Kusjuures selle opositsiooni võiks tinglikult jagada kahte ossa: avalik opositsioon ja põrandaalune. Avaliku opositsiooni tuntuimateks kujudeks olid Sahharov ja Solženitsõn, aga oli selge, et kuigi kaugele sel viisil minna ei saa. Sahharov avaldas brošüüri “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, mis jõudis ka Eestisse ja tõlgiti siin eesti keelde.
Sergei Soldatov, kes oli mitu aastat õppejõuks TPI masinaehituse kateedri juures, kirjutas Sahharovile otsekohe vastulause “Loota või tegutseda?” Kiri jõudis Sahharovini ning tema kaudu omakirjastuslikesse väljaannetesse, sealt omakorda Läände, kus sai suure vastukaja osaliseks. Seejärel koostas Soldatov koos oma mõttekaaslastega “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmi” ja “NLDL Taktikalised Alused”. Üheks asjaosaliseks oli Artjom Juskevitš, kes oli mõned aastad TPIs õppinud, kuid siis majanduslikel põhjustel pooleli jätnud. “NLDL Programmi” tekst edastati hiljem Vabadusraadio kaudu 18 rahvuskeeles. Asjaosaliste lootused, et tekib laiem põrandaaluste rühmituste võrk, ennast ei õigustanud. Kaks gruppi, kellega meil olid sidemed, siiski tekkisid – üks Moskvas, teine Leningradis. Aleksandr Bolonkin hakkas Moskvas omakonstrueeritud paljundusmasinal välja andma ajakirja Svobodnaja Mõsl.
Unikaalsel arhiivifotol on kolm kirjutises esitletud vabadusvõitlejat (vasakult) Artem Juskevitš , Kalju Mätik ja Mati Kiirend
Hruštšovi ajal näis veel paljudele, et kommunismi on võimalik reformida, kuid nii Ungari kui ka Tšehhoslovakkia sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine on utoopia.
60ndatel aastatel tekkis opositsioon, mille eesmärgiks olid mitte üksnes reformid, vaid ühiskonna demokratiseerimine ja vabadused. Kusjuures selle opositsiooni võiks tinglikult jagada kahte ossa: avalik opositsioon ja põrandaalune. Avaliku opositsiooni tuntuimateks kujudeks olid Sahharov ja Solženitsõn, aga oli selge, et kuigi kaugele sel viisil minna ei saa. Sahharov avaldas brošüüri “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, mis jõudis ka Eestisse ja tõlgiti siin eesti keelde.
Sergei Soldatov, kes oli mitu aastat õppejõuks TPI masinaehituse kateedri juures, kirjutas Sahharovile otsekohe vastulause “Loota või tegutseda?” Kiri jõudis Sahharovini ning tema kaudu omakirjastuslikesse väljaannetesse, sealt omakorda Läände, kus sai suure vastukaja osaliseks. Seejärel koostas Soldatov koos oma mõttekaaslastega “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmi” ja “NLDL Taktikalised Alused”. Üheks asjaosaliseks oli Artjom Juskevitš, kes oli mõned aastad TPIs õppinud, kuid siis majanduslikel põhjustel pooleli jätnud. “NLDL Programmi” tekst edastati hiljem Vabadusraadio kaudu 18 rahvuskeeles. Asjaosaliste lootused, et tekib laiem põrandaaluste rühmituste võrk, ennast ei õigustanud. Kaks gruppi, kellega meil olid sidemed, siiski tekkisid – üks Moskvas, teine Leningradis. Aleksandr Bolonkin hakkas Moskvas omakonstrueeritud paljundusmasinal välja andma ajakirja Svobodnaja Mõsl.
1968. aastal moodustasid nõukogude allveelaevnikud Paldiskis põrandaaluse organisatsiooni Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit. Nende programmiliseks dokumendiks oli “Üleskutse nõukogude kodanikele!”, kus kutsuti üles kehtestama demokraatlik ühiskond massilise revolutsioonilise liikumise teel. Nad andsid välja kogumikku Slovo I Delo ja kavatsesid hakata välja andma ajakirja Demokrat. 1969. aastal kolm nende juhti arreteeriti, Gavrilov ja Kossõrev saadeti vangilaagrisse, Paramonov, kes mingeid tunnistusi ei andnud, saadeti vaimuhaiglasse ja “raviti” seal invaliidiks.
Maardu Keemiakombinaadis arstina töötav Arvo Varato, kellel olid juba kontaktid Soldatoviga, tegi oma koolivennale Kalju Mätikule, kes töötas õppejõuna TPI automaatika kateedris, ettepaneku koostada Eesti Rahvusrinde Programm, mida viimane ka tegi. Lõplik variant võeti vastu koos Juskevitšiga, kelle kaudu selle venekeelne variant läks Mokvasse ja avaldati põrandaaluses ajakirjas Hronika Tekuštših Sobõtii. Programmis oli muu hulgas ette nähtud referendumi läbiviimine Eestis enesemääramise ja riikluse küsimuses. Referendumi idee polnud aga mitmetele meie mõttekaaslastele vastuvõetav. Väideti, et kui me tahame referendumit, siis me nagu ei tunnistaks aastal 1918 loodud Eesti Vabariiki. Seejärel võeti käsile Eesti Demokraatliku Liikumise Programm, mille koostamises osales üheksa inimest. Koos olid kõik üheksa küll ainult ühel korral, siis kui toimus programmi lõpliku variandi vastuvõtmine. See sai Soldatovi ja ka mõne teise arvates liigagi mahukas.
1972. aastal tuldi otsusele, et Eesti küsimus tuleb tõstatada rahvusvahelisel tasandil. Viieliikmeline grupp asus koostama ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, mille lõpliku teksti koostas inglise keeles Tunne Kelam. Kelam ja Mätik koostasid memorandumile kaaskirja, mis oli adresseeritud ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Mikrofilmid tekstidega toimetati Läände, seal ei juletud neid aga alguses avaldada, kuna kardeti, et tegu on KGB provokatsiooniga. Kanada Eesti Kiriku vaimulik Toomas Vaga toimetas memorandumi New Yorki, kus baltlaste organisatsioon BATUN (Baltic Appeal to the United Nations) selle paljundas ja mööda maailma laiali saatis. ÜRO sellele arusaadavalt ei reageerinud, küll aga tugevdas ta pagulaseestlaste võitlusvaimu. KGB oli seisukohal, et EDL Programm ja ÜRO memorandum on “eriti ühiskonnaohtlikud”.
Detsembris 1974 arreteeris KGB neli asjaosalist. Neljandaks oli TPI lõpetanud soojusenergeetik Mati Kiirend, kes töötas Tallinna Soojuselektrijaamas. Asjaga tegeles algul kaheksa uurijat, hiljem lisati veel neli, arvestades suurt töömahtu. Toimikus oli kuuskümmend köidet. Soldatov ja Mätik ei andnud mingeid tunnistusi, mille peale uurijad väitsid, et kui me mingeid tunnistusi ei anna, siis tekib kahtlus, et me pole normaalsed ja meid tuleb saata ekspertiisi. Saadetigi siis mõlemad mehed Moskvasse Serbski-nimelisse Kohtupsühhiaatria Instituuti ekspertiisi. Mätiku võimaliku vaimuhaiguse tunnustena toodi esile, et ta on vanapoiss, tähendab ei tunne naissoo vastu huvi, ja et tema käitumises esinevad mõningad veidrused: keeldumine tunnistuste andmisest, kriitika puudumine, oma ebaseadusliku tegevuse võrdlemine marksismi klassikute loominguga. Marksismi klassikutega oli niipalju tegemist, et uurijale sai öeldud, et kui ta igasugust riigivõimu vastu suunatud tegevust loeb kuriteoks, siis peaks ta ka Leninit lugema kurjategijaks, kuna see tegutses ju ka võimuloleva valitsuse vastu. Soldatovi võimaliku vaimuhaiguse tunnustena toodi esile, et ta armastas lapsena metsas käia, hüppas katuselt vihmavarjuga alla ja kirjutas palju. Soldatov tunnistati pärast 35 päeva kestnud uurimist normaalseks, Mätikut uuriti kaks korda kauem ja tuldi lõpuks samale tulemusele. Järgnes kohtufarss, kus Mätikule ja Soldatovile mõisteti kuus, Juskevitšile ja Kiirendile viis aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Olid nad ju võimude arvates “eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad”. Lihtsalt ohtlikud kurjategijad, nagu röövlid ja mõrvarid, saadeti tugevdatud režiimiga laagritesse, mis oli üks aste kergema režiimiga.
Juskevitš suri 1982. aastal. Soldatov saadeti pärast vabanemist NSV Liidust välja ja töötas 10 aastat Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuses. Ta suri selle aasta 24. jaanuaril. Kiirend ja Mätik osalesid Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi töös ja hiljem Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamises.
Meenutas
Kalju Mätik
Unikaalsel arhiivifotol on kolm kirjutises esitletud vabadusvõitlejat (vasakult) Artem Juskevitš , Kalju Mätik ja Mati Kiirend
AJALOO VÄHETUNTUD LEHEKÜLGI
40 aastat Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise asutamisest
Elu näitas, et vana tuntud tõde - võimul on omadus korrumpeeruda ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt - kehtis ka Nõukogude impeeriumi kohta. Kui 1917. aastal oli veel palju ideelisi kommuniste, kes arvasid, et rahvas tuleb ikka kaikaga paradiisi ajada, sest rahvas on rumal ja ta ei saa aru, mis talle hea on, siis 1960ndatel aastatel võis olla kindel, et valitsev ladvik koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt südametunnistuseta aferistidest, kes olid valmis teenima ükskõik keda.
1960ndateks aastateks oli relvavõitlus juba lõppenud. Viimane katse oli 1956. aastal Ungaris. Oli selge, et üksnes relvajõul kommunistlikku diktatuuri kukutada on vähetõenäoline. Muidugi mingi fantastiline variant oli, mis oli ka kellelgi isegi kirja pandud. Näiteks Kremli vallutamine mingi rituaalse kogunemise ajal, näiteks parteikongressi ajal, kasvõi õhudessandiga. Aga ka sellele olid valitsejad mõelnud. Õhudessant lihtsalt osteti ära. Langevarjur-meistersportlane võis sõjaväes saada 200 rubla iga langevarjuhüppe eest, isegi sellise lihtsa hüppe eest, mida koolitüdrukud tegid oma lõbuks ilma et keegi neile selle eest oleks maksnud. Nii Ungari 1956nda kui ka Tšehhoslovakkia sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine on utoopia. Kommunistid tulid võimule ja püsisid võimul nii vale kui ka vägivalla abil, kusjuures, mida kaugemale edasi, seda tähtsamaks muutus vale osatähtsus. Ja oli selge, et tarvis on eeskätt võidelda valede vastu ja samuti ka kommunistide poolt levitatavate müütide vastu.
Praegu käibeloleva postkommunistliku poliitmütoloogia kohaselt saime me vabaks tänu “laulvale revolutsioonile”. Tahtmatult tekib küsimus, miks me siis juba aastal 1869 vabaks ei saanud, kui toimus esimene laulupidu Eestis. Kindlasti andis meie öölaulupidu olulise panuse iseseisvuse saavutamiseks, aidates paljudel inimestel üle saada Stalini ajast jäänud hirmunarkoosist, kuid ainult sellest oleks väheks jäänud. Me saavutasime iseseisvuse kõigi aktsioonide koosmõju tulemusel. Kui suur oli mingi üksiku aktsiooni, mingi rühmituse või üksikisiku osatähtsus, seda on raske hinnata. Ja need inimesed, kes aktiivselt tegutsesid iseseisvuse saavutamise nimel, ei pidanud mingit normipäevade arvestust.
Võitlus kommunistliku türannia vastu kestis erinevates vormides kogu Nõukogude okupatsiooniaja. Paljusid selle võitluse külgi on valgustatud küllaltki erinevas mahus, mõni asi on aga seniajani jäänud varju. Üheks selliseks on Brežnevi ajal tegutsenud põrandaalune rühmitus nimega Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine. Kui teadaolevad varem tegutsenud vastupanugrupid koosnesid tavaliselt eestlastest, siis selle asutasid mitteeestlased. Kolmega neist puutus allakirjutanu isiklikult kokku, ülejäänute kohta võib lugeda Sergei Soldatovi raamatust “Eesti saatuse keerdsõlmes”. Kahjuks pole nendest kolmest praegu enam kedagi elavate kirjas. Need olid Sergei Soldatov (1933-2003), Artem Juskevitš (1931-1982) ja Oleg-Heldur Tjutrjumov.
Oma lapsepõlves ja nooruseas 1941-1949 elas Soldatov Virumaal üle NKVD kuritegusid. Nende sündmuste mõjul jõudis ta varakult järeldusele, et nõukogude diktatuur on oma olemuselt rahvuste ja inimkonna vaenlane ning kuulub kõrvaldamisele. Juskevitš tuli Eestisse pärast keskkooli lõpetamist. Ta oli pärit Lääne-Ukrainast Volõõnia oblastist, mis varem oli Poola koosseisus. Nendes piirkondades oli metsavendlus Teise maailmasõja ajal palju massilisem ja organiseeritum kui meil. Ukraina Ülestõusuarmee võitles nii saksa, kui ka nõukogude okupantide vastu. Tjutrjumov oli lõpetanud vene gümnaasiumi, aga sõja ajal Punaarmeesse mobiliseerituna õppis Eesti korpuses ära eesti keele. Nad kõik kolm tundsid Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Kui ma ükskord Juskevitši juures kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime ja küsisin, et kes see on, siis Juskevits seletas mulle, et Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile.
Õppides Leningradi Polütehnilises Instituudis hakkas S. Soldatov ajendatuna isikukultuse paljastamisest NLKP 20. kongressil ja Ungari ülestõusust 1956. aasta sügisel oma kolleege agiteerima, et saadaksime NLKP Keskkomiteesse ühiskonna reformimise kava. Esialgu lõi paar tosinat üliõpilast küll õhinal kaasa, kuid peagi hakkas kodanikujulgus kõikidel kaduma. Teda jäi toetama vaid üks. Kiri läkski adressaadile kahe allkirjaga. Paari kuu pärast kutsuti mõlemad asjaosalised LPI parteikomiteesse, kus neile püüti selgeks teha, et nende arusaamad on ekslikud ja poliitiline arengutase ebaküps. Välja neid instituudist siiski ei visatud, oli ju “sulaaeg”.
Pärast instituudi lõpetamist töötas Soldatov mõnda aega TPI-s. Hruštšoviaegse “sula” tingimustes inimesi mõne üksiku sõna või mõtteavalduse eest istuma ei pandud ja selle tõttu ütlesid paljud inimesed välja, mis nad mõnest asjast arvavad. See andis võimudele soodsa võimaluse igasugused teisitimõtlejad arvele võtta. Ja nagu öeldi “keegi pole unustatud”. Soldatov kirjutas raamatus “Eesti saatuse keerdsõlmes” : “Vaatamata ajutistele kordaminekutele hakkasid minu pea kohale kogunema äikesepilved. Mu kontaktid Moskva inimõiguslastega, kriitilised väljendused kehtiva korra ja võimu kohta, ütlused ühiskondliku demokraatia ja rahvusliku iseseisvuse kasuks ei jäänud võimudele saladuseks... Sellele järgnes Omavoli, mil “massilise” koondamise tagajärjel vallandati umbes 10-ne tuhandelisest TPI personalist üksainus isik – nende ridade kirjutaja. Samas polnud mul kunagi ei tööalaseid märkusi ega noomitusi.... Peale võimuhaaramist Brežnevi rühmituse poolt 1964. aastal algas Nõukogude Liidus “restauratsiooni” ajajärk, mil konservatiiv-tagurlik poliitika ühendus tugevate neostalinistlike elementidega. Uus juhtkond arvas, et N. Hruštšov on oma reformidega liiga kaugele läinud ja püüdis asjade käiku muuta endale sobivamas suunas”.
1968. aastal sai Soldatov Moskva inimõiguslastelt A. Sahharovi töö “Mõtisklusi...”, mis teda aga absoluutselt ei rahuldanud. Kirjutas otsekohe Sahharovile vastulause “Loota või tegutseda?” Teksti eelnevalt, enne Moskvasse saatmist läbi lugenud eesti teisitimõtlejatel polnud ühtegi märkust ega täiendust. Kuna Moskva, Leningradi ja Kiievi dissidentidelt mingeid positiivseid algatusi ei järgnenud, siis tuli autoril endal asi käsile võtta. Asuti koostama dokumenti nimetusega Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm. Mõttekaaslased abistasid nendes küsimustes, milles nad olid paremini kursis. 1969. aasta sügisel sai tekst valmis. Moskvas väljaantav inimõiguslaste illegaalne väljaanne “Jooksvate sündmuste kroonika” andis dokumendile positiivse hinnangu. Hiljem edastas Vabadusraadio NLDL Programmi 18 rahvuskeeles.
Paldiskis asuva allveelaevnike õppekeskuse ohvitserid lõid NLDL-i eeskujul oma organisatsiooni - Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liidu. KGB-l aga õnnestus see organisatsioon varsti avastada ja likvideerida. Kaks ohvitseri, Gavrilov ja Kossõrev, saadeti GULAG-i, allohvitser Paramonov, kes mingeid tunnistusi ei andnud, saadeti vaimuhaiglasse ja “raviti” seal invaliidiks. Ülejäänud asjaosalised pääsesid kergemate karistustega.
Rahulolematuid oli tol ajal palju, aga enamikul juhtudest oli tegemist nn. “kohvitassiopositsiooniga”. Oldi valmis sõprade ringis kohvitassi ja napsiklaasi taga parteid ja valitsust kiruma, kuid sellega ka piirduti. Ja taoline pseudoopositsioon oli võimudele isegi mingil määral kasulik, sest võimaldas nagu kaitseventiil ülearuse pahameele välja lasta. NLDL-i aktivistide soov luua laiem põrandaaluste rühmituste võrk ei õnnestunud. Küll aga õnnestus luua üks grupp Moskvas ja teine Leningradis. Moskvas konstrueeris Aleksandr Bolonkin paljundusmasina ja hakkas välja andma ajakirja “Svobodnaja Mõsl”. Moskvalased ja leningradlased kukkusid kinni 1972. aastal, aga oma mõttekaaslasi Eestis nad välja ei andnud.
NLDL-i aktivistid oli seisukohal, et igasugune agitatsioon peab olema suunatud esmajoones Venemaale, sest Baltikumi põliselanikud, kes teada tahavad, kuidas meil elati enne nõukogude okupatsiooni, seda ka teavad, Venemaal on aga tõeline informatsiooninälg. Kommunistlikul ideoloogial oli ju üks küllaltki oluline erinevus oma kaksikvennast natsismist – natsism oli avalikult kuritegelik, mingit vabadust ega demokraatiat ei eksisteerinud ei paberi peal ega tegelikus elus. Kommunism seevastu aga oli äärmiselt valelik ja silmakirjalik. Tegelikkus oli enam-vähem samasugune kui natsismi tingimustes, paberi peal aga olid kõik vabadused ja õigused kindlustatud. Ja kui suurt ohtu kujutas iga vaba mõtteavaldus oma aja ära elanud diktatuurile, seda näitab kas või seegi, et nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda olid ohtlikumad kuriteod kui tapmine või röövimine. Tapmine ja röövimine olid kriminaalkoodeksis peatükis “Ohtlikud kuriteod”, nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda aga peatükis “Eriti ohtlikud riiklikud kuriteod”. Samasse peatükki kuulusid ka veel näiteks sabotaaž ja diversioon.
Nii nagu see oma peaga mõtlevate inimeste juures vahel ikka juhtub, ei olnud Soldatov ja Juskevitš kaugeltki kõigis küsimustes samadel seisukohtadel. Mõlemad olid seisukohal, et kommunistlik diktatuur on kuritegelik ja tuleb massilise rahumeelse tegevusega kehtestada demokraatlik kord. Samal ajal Juskevitš oli seisukohal, et peamine on demokraatia kättevõitmine, küll siis saab ka muud probleemid lahendatud. Soldatov seevastu oli seisukohal, et rahva olulise osa moraal on diktatuuri laostava mõju tagajärjel niipalju langenud, et selle tagajärjel võib kommunistliku diktatuuri likvideerimise järel võimule tulla mingi teine, mis pole eelmisest millegi poolest parem. Selle kohta kirjutas ta: “Inimesesööjate juures viib ka demokraatia inimesesöömisele”. Et seda vältida, tuleb peatähelepanu pöörata ühiskonna moraalitaseme tõstmisele. Nii kurb kui see ka pole, tuleb tunnistada, et Soldatovil oli suures osas õigus. Sildid on ju meil vahetatud, aga sisu on põhiliselt samaks jäänud. Trammijäneseid ja roolijoodikuid karistatakse, aga sadu inimesi surma saatnud NKVD kaastööline I. Jakobson jäi täiesti karistamata. Riiklikud massiteabevahendid avaldavad agaralt ekskommunistidest valvehalisejate nutulaule selle kohta, kuidas me ikka peame Venemaaga hästi läbi saama, igasugused erinevad mõtteavaldused aga avaldamist ei leia. Nii nagu tuntud “surnupeksja” Hruštšov, kes kompartei XX kongressil vapralt Stalinit materdas, viimase eluajal aga truult teenis, nii on ka meil juttu stalinistlikust totalitarismist. NLDL oli seisukohal, et diktatuuride kuriteod saavad võimalikuks eeskätt tänu kaasajooksikutele. Soldatov kirjutas artiklis “Poliitiline terror Nõukogude Liidus” (“Lutš Svobodõ”, numbrit ei mäleta): “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”. Isamaalasi nimetatakse marurahvuslasteks või fašistideks. Vastupidiselt ekskommunistidest valvehalisejate väidetele pole isamaalased mingid marurahvuslased, vaid on alati pooldanud rahvastevahelist koostööd.
Müüdi ksenofoobiast ja natsimeelsusest Eestis on välja mõelnud endised okupatsioonivõimu kaasajooksikud, et rahva tähelepanu tegeliku elu probleemidelt kõrvale juhtida. GULAG-is oli mees nimega Sergei Taratuhhin, kes praegu on vaimulik ja tegeleb Hodorkovskiga. Ta rääkis, et oli andnud nõusoleku laagri administratsiooniga koostööks, et nende agentuuri välja selgitada. Tal õnnestus välja selgitada, et mõlemad laagris töötavad arstid on ühtlasi KGB kaastöölised. See muidugi kellelegi üllatuseks ei olnud. Samuti rääkis ta, et talle tehti ülesandeks rahvastevahelist vaenu õhutada. Selles osas võimud seal küll erilist edu ei saavutanud. Poliitvangid olid väga üksmeelsed. Eesti Demokraatliku Liikumise Programmis (see rühmitus loodi koostöös NLDL-i aktivistidega) oli öeldud: “Iga mitteeestlane, kes võitleb vabaduse ja demokraatia eest, on meie liitlane. Iga eestlane, kes teeb režiimiga koostööd, on meie vaenlane". Koostöö all loomulikult ei mõeldud mitte tööd tavalises mõttes, vaid koostööd repressiivorganitega. Aastal 2005 käisin ma GULAG-i Muuseumi kümnendal aastapäeval. Muueum asub Permi oblastis endise laagri VS-389/35 territooriumil. See laager tegutses peaaegu NSVL lõpuni ja seetõttu ka suures osas säilis. Väga meeldiv oli kohata kunagisi saatusekaaslasi, kellest mul on jäänud kõige paremad mälestused.
NLDL-i eeskujul algatas Arvo Varato Eesti Rahvusrinde (lüh. ERR) loomise ja tegi oma koolivennale Kalju Mätikule ettepaneku koostada ERR-i programm. Programmi lõplik variant võeti vastu kolmekesi, kolmandaks oli A. Juskevitš. Hiljem loodi A. Juskevitši ja Mati Kiirendi algatusel Eesti Demokraatlik Liikumine. Kõik mitte-eestlastest teisitimõtlejad, kellega mul oli kokkupuuteid põrandaaluse tegevuse ajal (kaks venelast ja üks ukrainlane), oskasid eesti keelt ja tundsid Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Olles kord Juskevitši pool, kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime. Küsisin Juskevitšilt, et kes see on. Tema seletas mulle, et Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile. 1972. aastal hakati koostama ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist.. Lõpliku teksti koostas Tunne Kelam. 1974. aastal jõudis memorandumi tekst Lääne avalikkuse ette.
Ehkki ÜRO sellele ei reageerinud, ja seda oligi arvata, äratas see dokument muus maailmas küllaltki suurt tähelepanu ja aitas olulisel määral ergutada väliseestlaste võitlusvaimu. Agu Kriisa oma raamatus "Okupeeritud Eesti - nii nagu ta on" (Stockholm, 1984) kirjutas "Eestlased läänes tundsid suurt puudust, et polnud kontakte rahvuslikult mõtlevate inimestega Eestis. Selles osas toimus põhiline muudang a.1974/1975, kui maailma avalikkusele sai teatavaks Eestis koostatud põrandaalune apell LRO-le. Lääne ajakirjandus hakkas näitama kasvavat huvi Eesti küsimuse vastu. /.../ Maailma ajakirjandus on viimase kümne aasta jooksul pühendanud mitukümmend korda rohkem leheruumi Eesti heaks, kui seda tehti esimese kolmekümne aasta jooksul pärast Teist maailmasõda. Selle üle on eestlased nii vabas maailmas kui okupeeritud Eestis ülimalt tänulikud".
KGB asus tegutsema. 13. detsembril arreteeriti neli põrandaluse tegevuse aktivisti. Kalju Mätiku elukohast leiti 14 tundi kestnud läbiotsimise käigus muu hulgas ka üks memorandumi eksemplar. 1974. aasta oktoobris ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil saadeti K. Mätik ja S. Soldatov kuueks, A. Juskevitš ja M. Kiirend viieks aastaks GULAGi. Meie mõttekaaslased Moskvas ja Leningradis, kellega meil oli tihe koostöö, olid varem kinni kukkunud, aga meid nad välja ei andnud.
1979. aastal koostati Balti Apell, millele kirjutas alla 45 baltlast. Sellele dokumendile tuginedes võttis Euroopa Nõukogu 1983. aastal vastu resolutsiooni saata Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimise komisjonile. Ja mida tegid sel ajal meie praegused kõige sini-must-valgemad ekskommunistid? Kui me tõesti laulsime endid vabaks, miks nad siis varem laulma ei hakanud?
Oleks juba aeg mõelda selle peale, miks Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud Venemaal on rahva põhimassi elatustase tunduvalt madalam kui kaotajate poolel olnud Saksamaal, Jaapanis ja Soomes. Ikka sellepärast, et riigi eesotsas on palju aferiste, kes kunagi varjasid oma õiget nägu kompartei liikmepiletiga ja siis, kui selgus, et see liikmepilet enam privileege ei anna, lahkusid oma parteist nagu rotid uppuvalt laevalt. Palju on süüdistatud Stalinit, Hitlerit ja mitmeid teisi, kuid nad polnud ainsad kurjategijad. Kujutame ette ruutu küljepikkusega 10 meetrit. Selles on sada ruutmeetrit ehk sada miljonit ruutmillimeetrit, see tähendab umbes sama palju, kui NSVLis oli enne sõda täiskasvanud elanikke. Stalinit kujutab üks ruutmillimeeter. Lisage sinna veel Poliitbüroo, ja mõelge selle peale, mida need oleks suutnud ära teha, kui poleks olnud põhimõttelagedaid kaasajooksikuid. Sergei Soldatov kirjutas (põrandaaluses ajakirjas “Lutš Svobodõ”) poliitilise terrori kohta NSV Liidus järgmist: “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes seda kõike pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”.
Miks Tallinnas nii palju kaevatakse?
Nõukogude ajal otsiti Kalevipoja parteipiletit, nüüd peidetakse “endiste” parteipileteid. Ahju visata ju ei või, sest kui “kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof” läbi saab ja NSVL saab taastatud, siis läheb ju vana parteipiletit tarvis. Et saaks isikuandmetesse (mis siis pole enam delikaatsed, nagu praegu) kirjutada: NLKP liige ... aastast.
Meie riigi eesotsas on kahetsusväärselt palju endisi okupatsioonivõimu kaasajooksikuid. Mul pole midagi ausa inimese vastu, kelle maailmavaade on minu omast erinev. Maailmavaade võib aja jooksul muutuda, kui inimese teadmised laienevad ja ta ise edasi areneb. Nii muutusid mõned inimesed, kes kunagi olid uskunud kommunismiideesse, selle vastasteks, kui nende silmaring oli laienenud, näiteks Johannes Hint ja Jüri Kukk. Ei saa aga usaldada aferiste, kes juhinduvad põhimõttest “kustpoolt tuul, sealtpoolt meel”. Mõelge selle peale, kui palju oli komparteil liikmeid siis, kui tal oli võimumonopol, ja kui vähe neid jäi järele.
Ma ei saa teile anda ei puid ega kartuleid, sest mul pole neid. Kartuleid on aga varemgi lubatud. Nõukogude aja lõpul ei lastud poliitvange enam otse laagrist välja, vaid toodi “Stolõpiniga” (spetsiaalse vangivaguniga) kodulinna tagasi. Mul oli GULAG-ist tagasi sõites vahepeatus Jaroslavli vanglas. Üks kohalik ülemus pidas vangla raadiosõlme kaudu vangidele kõnet, kus ta muu hulgas ütles: “Nendele, kes talveks kavatsevad meile jääda, võin ma öelda, et kapsa ja kartuliga me oleme paremini varustatud kui Jaroslavli ja teiste linnade elanikkond.” Selgituseks niipalju, et väikese karistusaja saanud inimesed võisid soovi korral jääda vanglasse majapidamistöödele.
Ajakirjast "Kultuur ja Elu" Kalju Mätik
Vene kolonialism Eestis
Ametlik nõukogude propaganda ja kommunistlik ajalooteadus moonutavad omakasupüüdlikel eesmärkidel täiesti ettekavatsetult kõigi Nõukogude Liidu territooriumil elavate rahvaste ajalugu. Seepärast me loeme oma kohuseks anda tõepärane lühiülevaade Eesti lähemast minevikust, mis oleks vastulöögiks nõukogude okupatsioonivõimude poolt levitatavate valede laviinile. Ühtlasi tahame käesolevaga näidata, et valitsevad ringkonnad ei ole suutnud lahendada rahvusküsimust ja ei tahagi seda teha, vaid püüavad nõukogude võimu poolt invasiooni ja okupatsiooni teel anastatud rahvaid igati maha suruda, kasutades rafineeritud kolonisaatorlikke meetodeid. Me oleme seisukohal, et tõetruu informatsioon aitab kõigil vabadustarmastavatel inimestel paremini mõista nõukogude okupatsioonivõimude poolt allutatud maades toimuvaid protsesse, näha silmakirjatsevate “juhtide” ja kommunistliku eliidi tõelist palet ja astuda välja kõigi Nõukogude Venemaa poolt orjastatud rahvaste õiguste kaitseks.
Pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaal hakkas Eesti rahvas Ajutiselt Valitsuselt nõudma Eestile rahvusliku autonoomia andmist. Selleaegsed poliitilised liikumised Eestis ei tõstnud üles küsimust täielikust sõltumatusest rea objektiivsete põhjuste tõttu.
Vene Ajutine Valitsus, jäädes rahvusküsimuses suurriiklikule positsioonile, ei tahtnud anda iseseisvust endise Vene impeeriumi kolooniatele ja viivitas isegi autonoomia andmisega.
Saksamaa, kes pidas Venemaa vastu sõda, püüdis Eestit vallutada, et luua Eesti ja Läti territooriumil Balti hertsogiriiki.
Entente’i riigid, kui Venemaa liitlased, lugesid Eestit Venemaa lahutamatuks osaks. USA suhtumist Eesti iseseisvusesse tol ajal näitab kasvõi seegi fakt, et USA tunnustas Eesti iseseisvust alles 1922. aastal, kui oli kadunud igasugune lootus Vene impeeriumi taastamiseks tema endistes piirides.
Pärast oktoobripööret 1917. aastal kuulutasid bolševikud küll ametlikult välja rahvaste enesemääramise õiguse, kuid tegelikkuses hakkas Nõukogude Venemaa otsekohe relva jõul tagasi vallutama lahkulöönud maid, nagu Ukrainat, Soomet, Eestit, Lätit, Leedut ja Valgevenemaad.
Eestis kehtestati nõukogude võim mitte maa põliselanike, vaid siinviibivate Vene vägede poolt, keda oli Eestis suurel arvul, sest Esimese Maailmasõja rinne läks sel ajal läbi Eesti territooriumi. Eesti rahvuslike jõudude katsed iseseisvust välja kuulutada katkestati sõjalise jõuga, paljud rahvusliku liikumise tegelased arreteeriti ja saadeti Petrogradi.
Eesti rahulepinguga andis Nõukogude Venemaa Eesti territooriumi üle Saksamaale.
Kasutades lühikest ajavahemikku nõukogude vägede lahkumise ja Saksa vägede saabumise vahel, kuulutas Eesti Maanõukogu (Maapäev) 24. veebruaril 1918. aastal välja iseseisva Eesti Vabariigi. Kuid juba 25. veebruaril 1918. aastal saabusid Saksa väed Tallinna. Alles väljakuulutatud vabariigil polnud veel oma sõjaväge ja riiklikku organisatsiooni, seepärast ei suutnud ta ka Saksa okupatsioonile vastupanu avaldada. Rahvusliku vabadusliikumise jõud olid sunnitud minema põranda alla, tingituna jälitamistest Saksa okupatsioonivõimude poolt. Mitmed Eesti poliitikategelased (nagu K. Päts jt.) arreteeriti ja saadeti Eestist välja Saksa koonduslaagritesse.
Pärast sõjalist lüüasaamist oli Saksamaa sunnitud Entente’i riikide nõudmisel oma väed Eestist välja viima.
Sel ajal, kui Eesti oli Saksamaa poolt okupeeritud, asutati Petrogradis Venemaa kommunistliku (bolševike) Partei Eesti sektsiooni büroo ja nn. Eesti Töörahva Kommuuna eesotsas J. Anveltiga, mis allus otseselt Nõukogude Vene võimudele ja oli loodud Eesti vallutamise kergendamiseks.
Sakslaste Eestist lahkumise ajal Nõukogude Vene valitsus suunas Narva ja Pihkva juurde 7. armee. Lenin andis nõukogude vägede ülemjuhatajale korralduse, et Punaarmee toetaks igati Läti, Eesti, Ukraina ja Leedu nn. nõukogude valitsusi. Kõik need “valitsused” olid loodud Venemaal, enamus nende “valitsuste” liikmetest olid saadetud Petrogradist ja faktiliselt polnud neil nende maade rahvastega midagi ühist, samuti polnud nad ei Eesti, Läti, Leedu ega Ukraina rahvaste esindajad.
Pärast Lenini korraldust algas Nõukogude Venemaa avalik sõjaline interventsioon Baltikumis.
Eesti sõjaväge sel ajal veel ei olnud, kuid üksikud üksteisest eraldatud salgad alustasid otsekohe vastupanu osutamist sissetungivatele Punaarmee üksustele. Samaaegselt aga algas ka Eesti sõjaväe nn. rahvaväe loomine. Eestile tulid abiks vabatahtlikud Soomest (umbes 2000 meest), Rootsist (179 meest) ja Taanist (189 meest). Nagu eeltoodust võib näha, olid need abiväed isegi nii väikese riigi, nagu seda Eesti, kohta väikearvulised, kuid nad olid meie rahvale ja tema sõduritele suureks moraalseks toeks ja aitasid kaasa rahvuslike jõudude liitumisele. Meie rahvas jõudis arusaamisele, et väike Eesti ei pea ainult üksi sõdima Nõukogude Vene interventsiooni vastu.
Noorel Eesti Vabariigil tuli võidelda mitte ainult idast pealetungiva Punaarmee, vaid ka lõunast pealetungi alustanud sakslaste vastu. Nimelt organiseerisid sakslased 1919. aastal Eesti ja Läti vallutamiseks ning koloniseerimiseks nn. Landeswehri, mis koos Saksa regulaarvägedega püüdis Baltikumi vallutada ja luua Saksamaast sõltuvat Balti hertsogiriiki. Kuid pealetungivad Saksa väed löödi kiiresti puruks Eesti ja Läti vägede ühiste jõupingutustega.
2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel rahu. Rahulepingus (artikkel II) oli muuhulgas öeldud:
“Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvad olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.”
Pärast Vabadussõja lõppu võis Eesti alustada rahulikku ülesehitustööd. Vene kommunistide katsed kehtestada Eestis kommunistlik diktatuur sõjalise interventsiooni abil lõppesid läbikukkumisega. Eesti kommuniste oli vähe ja rahvas neid ei toetanud. Vabadussõja ajal neis rajoonides, mis olid okupeeritud Punaarmee poolt, kommunistid ei riskeerinud valimisi läbi viia, kuna nad teadsid, et nende poolt hääletab ainult tühine vähemus. Kuid 1919. aastal viidi Eestis nõukogude okupatsioonist vabades rajoonides läbi sõjaolukorrast hoolimata Asutava Kogu valimised. Valimistest võttis osa kümme parteid. Kommunistid aga, hoides kurssi nõukogude võimu kehtestamisele Nõukogude Venemaa vägede abil, boikoteerisid valimisi ja keeldusid neist osa võtmast.
Seda, et Eestis kehtis demokraatlik kord, näitab, et kommunistidel oli võimalus osa võtta 1923. aasta mais toimunud Riigikogu valimistest võrdsetel alustel teiste parteidega. 1923. aastal toimunud Riigikogu valimistel said kommunistid 9,5% häältest, 1926. aastal aga ainult 5,8% häältest. Kõik see näitas veenvalt, et vabadel valimistel pole kommunistidel mingeid lootusi võidule. Seepärast seadsid kommunistid enda eesmärgiks võimu haaramise vägivalla ja välismaise interventsiooni abil. Demokraatliku korra kaitseks tuli valitsusel 1924. aastal kõige fanaatilisemad vägivalla pooldajad vanglasse saata. Neid saadeti vanglasse mitte nende veendumuste, vaid terroristliku tegevuse pärast. Üldse oli vanglates sel ajal umbes 200 kommunisti ja seda Eesti Vabariigi elanike arvu juures 1,1 miljonit.
Eesti Vabariik oli demokraatlik riik: võis osta, lugeda ja endal kodus hoida igasugust poliitilist kirjandust, kaasa arvatud ka kommunistlik (Marxi, Lenini, Trotski ja ka Stalini tööd, nõukogude ajalehed jne.). Kirjandust võis samuti tellida ka Moskvast või Leningradist posti teel.
Iga soovija võis vabalt välismaale sõita. Seejuures polnud tarvis kedagi perekonnaliikmetest pantvangiks jätta, nagu seda tänapäeval praktiseeritakse kogu Nõukogude Liidus. Ajavahemikus 1930 – 1936 rändas Eestist välja keskmiselt 400 inimest aastas, peamiselt Rootsi ja USA-sse (paremate majanduslike tingimuste otsingule). Töörahva “paradiisi” – Nõukogude Liitu rändasid välja ainult üksikud. Samal ajal Venemaal elavatest eestlastest asus ümber Eestisse Vene – Eesti rahulepingu põhjal üle 40 000 inimese, s.o. iga viies Venemaal elav eestlane. Hiljem aga eestlasi Nõukogude Liidust välja ei lastud.
Vabadussõja lõpuks oli Eesti majandus niisama laastatud kui Venemaa omagi. Sellest hoolimata likvideeriti majanduslik kaos kiiresti ja Eestis ei surnud keegi nälga, samal ajal kui Nõukogude Venemaal suri nälga umbes 10 miljonit inimest (1921 – 1922 ja 1931 – 1933). Tingituna sunniviisilisest kollektiviseerimisest pole Nõukogude Venemaa seniajani oma põllumajandusele jalgu alla saanud.
Eesti majandusliku arengu tempo polnud sugugi madalam kui Nõukogude Venemaa oma, ehkki Eestis polnud rahvamajanduse tsentraliseeritud juhtimist, mis pidavat vene kommunistide väidete kohaselt olema ilmtingimata vajalik majanduse kiireks arenguks. Alljärgnevas tabelis on toodud mõningad andmed majandusliku arengu kohta Eestis:
Nimetus / Ajavahemik / Juurdekasv
· Teravilja külvipind 1911 – 1937 6,8 korda
· Piimasaadused 1933 – 1937 2,4 korda
· Hobused 1920 – 1936 1,3 korda
· Veoautod 1922 – 1938 10,6 korda
· Bussid 1922 – 1938 12,2 korda
· Sõiduautod 1922 – 1938 10,7 korda
· Mootorrattad 1922 – 1928 12,3 korda
Tööstustoodang
· (rahalises väljenduses) 1934 – 1937 1,6 korda
Iseseisvuse esimestel aastatel oli Eesti sunnitud teravilja sisse vedama, kuid 1940. aastal oli üksnes riigi viljasalvedes viljatagavara, millest oleks jätkunud Eesti linnaelanikele 3-4 aastaks.
Eestis oli ka töötuid, kuid samal ajal põllumajanduses ei jätkunud tööjõudu, sest põllutööle enamus töötuid ei tahtnud minna, mille tõttu põllutöölisi toodi Poolast sisse. Sealjuures aga said töötud riigilt küllaltki suurt abiraha, millest nad võisid koos perekonnaga ära elada. On iseloomulik, et keegi töötutest ei läinud Nõukogude Venemaale, ehkki väljarändamise võimalused olid olemas ja Eesti Vabariigi võimud lasksid vabalt välja rännata igal soovijal.
Eesti Vabariik oli rahuarmastav riik. 1940. aasta juunis oli Eesti sõjaväes 12 600 meest. Sõjaväeteenistuse kestvus oli, sõltuvalt väeliigist 9 kuni 18 kuud. Nõukogude “võimumeeste” väited, nagu oleks sellist “võimsat” armeed omav Eesti haudunud Nõukogude Liidule kallaletungimise plaane, on täiesti naeruväärne (praegu näiteks on Eestis üksnes miilitsaid umbes kaks korda rohkem, kui Eesti Vabariigil oli sõjaväge).
Tõsi, peale regulaararmee oli veel vabatahtlik sõjaline organisatsioon “Kaitseliit”, mille liikmetel olid relvad (vintpüssid ja püstolid) kodus. 1932. aastal kuulus sellesse organisatsiooni umbes 32 000 inimest. Taolise organisatsiooni olemasolu, mille liikmetel oli lubatud relvi kodus hoida, näitas, et Eesti Vabariigi valitsus oma rahvast ei kartnud. (Nõukogude Liidus ei juleta isegi ohvitseridele relva kätte jätta väljaspool väeosa!)
Nõukogude Liidu juhtiv klikk, nähes, et rahulikul teel Eestis võimu haaramiseks puuduvad igasugused lootused, kuna kommuniste oli vähe ja rahvas nende loosungite järele ei lähe, tegid katset võimu haarata relvade abil. Kohalikud üksikud kommunistid koos Nõukogude Venest salaja üle piiri tulnutega – kokku umbes 300 meest (nõukogude allikate andmetel) panidki 1. detsembri varahommikul 1924. aastal toime mässukatse, mis aga suruti maha kahe tunniga. Nõukogude Liidu otsest osavõttu 1. detsembri mässukatsetest näitab kasvõi seegi fakt, et vangivõetud mässajate hulgas oli 33 “Tsentrosojuzi” ja “Dobrofloti” töötajat ning 6 Nõukogude Liidu saatkonna teenistujat. Samasugused bolševistliku Kominterni poolt inspireeritud mässud toimusid ka Rumeenias (1923. a.) ja Bulgaarias (1924. a.), mis samuti lõppesid läbikukkumisega.
Pärast Kremli juhtkonna poolt algatatud mässude läbikukkumist sai selgeks, et demokraatlikes maades saab kommunistlikku režiimi kehtestada ainult välismaise – Nõukogude Vene interventsiooni abil. Et see nii on, sellest annab tunnistust kasvõi seegi fakt, et Eesti Vabariigi valitsus, tundes end niivõrd kindlana, kuulutas 1938. aastal välja üldise amnestia, mille põhjal vabastati peaaegu kõik poliitvangid (nii kommunistid kui ka fašistid), väljaarvatud need, kes olid otseselt osa võtnud terroristlikust tegevusest.
Kuid juba 1939. aastal hakkas Nõukogude Liit oma vallutuspoliitikat uue hooga jätkama. Nii sõlmitigi kurikuulus Molotov-Ribbentropi pakt (1939. aasta augustis), mida nõukogude kirjandus tänapäevani püüab häbelikult maha vaikida. Mõlemad saagiahned imperialistlikud suurriigid – Nõukogude Liit ja Saksamaa – jagasid omavahel mõjusfäärid ning leppisid kokku, et “territoriaal-poliitiliste muutuste korral rajoonides, mis kuuluvad Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) on Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja Nõukogude Liidu huvisfääride piiriks”.
Selle tõendiks, et Eesti oli määratud Saksa – Vene kokkuleppe põhjal Nõukogude Liidule, on kasvõi seegi, et Hitler “kutsus” Saksamaale Eestis elavad sakslased, juhul, kui Saksamaa oleks ise kavatsenud okupeerida Eesti, oleks need kohalikku keelt oskavad ja kohalikke olusid hästi tundvad sakslased moodustanud suurepärase “viienda kolonni”. Kuna aga vastavalt paktile jäi Eesti Nõukogude Liidu “mõjupiirkonda”, siis oli selge, et pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt on need inimesed Saksamaale kadunud. 1939. aasta lõpuks, mõne kuu jooksul pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist lahkus Eestist 80% siin elavatest sakslastest. Samal ajal nendest maadest, mida Saksamaa ise kavatses vallutada, kohalikke saksa rahvusest elanikke ära ei “kutsutud” (nagu lääne-Poolast ja sudeedisakslasi Tšehhoslovakkiast).
Pärast pakti sõlmimist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel tungis Saksamaa ilma sõda kuulutamata Poolale kallale, seejärel tungis Poolale samuti ilma sõda kuulutamata kallale Nõukogude Liit. Toimus neljas Poola jagamine kahe imperialistliku suurriigi vahel. Siinjuures ka nõukogude allikates mainitakse, et mõlemad armeed, nii Punaarmee kui ka Wehrmacht jõudsid välja varem kokkulepitud demarkatsioonijoonele, mis veelkord tõendab Hitleri ja Stalini sobingut.
Nõukogude Liit, olles endale kindlustanud Saksamaa toetuse, otsustas vallutada Balti riigid, mis osutusid äralõigatuks Inglismaast ja Prantsusmaast. Balti riigid jäid üksinda kahe maailma suurriigi vastu.
Kuna aga avalik relvastatud kallaletung Balti riikidele oleks näidanud kogu maailmale Nõukogude Liidu tõelist palet, siis seati eesmärgiks Baltimaade anastamine ilma sõjategevuseta. Ja nii surutigi interventsiooni ähvardusel Balti riikidele peale baaside leping. Baasid pidid olema Nõukogude Liidu kaitseks Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Need aga olid niigi ära lõigatud Saksamaa poolt.
Nn. baaside leping oli 1920. aasta Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise rahulepingu jäme rikkumine.
Hiljem loodud ja praegu käibel olev nõukogude müüt, nagu oleks sõjalised baasid Baltikumis suunatud Saksamaa vastu, ei kannata kriitikat, kuna baasid loodi Saksamaa nõusolekul. Ja veelgi: Saksamaa keeldus avaldamast diplomaatilist survet oma liitlasele – Nõukogude Liidule, ehkki Balti riigid pöördusid Saksamaa poole vastava palvega.
Pärast nn. baaside pakti sõlmimist viidi Paldiskisse ja Eesti lääneranniku saartele umbes 25000 punaarmeelast (samal ajal oli Eestil endal sõjaväge 12 600 meest). Memento: Trooja hobuse lugu.
Lühiajalise “vaikuse” järgi (9 kuud ainult!) võeti kurss Eesti Vabariigi ja kogu Baltikumi okupeerimisele ja kehtiva riigikorra kukutamisele. 16. juunil 1940. aastal Nõukogude Liidu valitsus esitas Eesti valitsusele ultimaatumi, kus väideti, et Eesti rikub Nõukogude Liiduga sõlmitud pakti ja Eesti olevat sõlminud Läti ning Leeduga sõjalise liidu Nõukogude Liidu vastu. Samuti nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate nõukogude väekontingentide paigutamist Eesti Vabariigi territooriumile. See oli otseseks pakti rikkumiseks NSV Liidu poolt. Nn. baaside paktis (artikkel V) oli öeldud:
“Käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata Lepingu osaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda.”
Peale selle oli eraldi kokkuleppes ette nähtud, et Eestis asuvate nõukogude garnisonide suurus ei tohtinud ületada 25 000 meest.
Osutada vastupanu tingimustes, kus üksnes Eestis olevate punaarmeelaste arv ületas kahekordselt Eesti sõjaväelaste arvu, oli lootusetu. Eesti Vabariigi valitsus oli sunnitud järele andma. Ja nii algas Nõukogude Liidu invasioon ja Eesti faktiline okupeerimine 17. juunil 1940. aastal. Punaarmee väeosad ületasid Eesti piiri ning samal ajal alustasid liikumist Tallinna suunas ka baasides olevad Punaarmee üksused, mis aga oli otseseks pakti rikkumiseks, kus oli öeldud:
“Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse asuda Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski linnas baase mere-sõjalaevastikule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigustel sobiva hinnaga.”
Seega Punaarmee väeosade saabumine Tallinna kui Eesti Vabariigi pealinna oli baaside lepingu jäme rikkumine ja jalge alla tallamine Nõukogude Liidu poolt relvastatud jõudude kaasabil. Analoogilised sündmused toimusid ka Lätis ja Leedus.
Punaarmee soomusautode otsesel osavõtul vabastati 34 kommunisti ja “riigikukutajat” (rohkem neid sel momendil Tallinna vanglas polnud), kelle kohta ei käinud 1938. a. amnestiaseadus, nende hulgas ka praegugi tuntud endine Eesti armee kapten Trankmann, kes müüs Nõukogude Liidule Narva juures olevate patareide positsioonide plaanid.
Edasi organiseeriti Tallinnas valitsusvastane meeleavaldus mõnesaja Eesti kommunisti ja Petserist kohale toodud venelase osavõtul – ja sedagi kõike Punaarmee soomusautode juuresolekul ja toetusel.
Illusiooni loomiseks, nagu oleks kommunistlik diktatuur Eestis kehtestatud rahva tahtel, viidi läbi “valimised” Riigikogusse. Eestimaa Kommunistlik Partei kuulus 1920. aastast alates Kominterni koosseisu ja allus täielikult temale. Eesti kommunistide hulgas, kes said Eestis Punaarmee abiga võimule, leidus ka üksikuid nn. ideelisi inimesi, kes siiralt uskusid kommunismi üritusse. Nad tahtsid kommunismi ellu viia sellisena, nagu ta oli paberil (“paberikommunistid”). Alguses seati paljudes valimisringkondades nõukogude survest hoolimata üles ka vastaskandidaadid.
19. juunil 1940. a. saabus Eestisse Ždanov oma kaaskonnaga. Kogenud Kremli kulissidetaguse “niiditõmbajana” (meenutagem siinjuures Barbarus-Varese käike ja “konsultatsioone” Nõukogude Liidu saatkonnas!) teadis ta hästi, mille poolest kommunistlik “demokraatia” tegelikkuses peab erinema kommunistlikust “demokraatiast” paberil. Rahvakomissar Ruus aga ütles otseselt välja: “Opositsiooni kandidaatide seas leidus ühelt poolt otseseid reaktsionääre, rahvavaenlasi ja nende käsilasi… Selliste inimeste kõrvaldamine kandidaatide nimekirjast on täiesti õigustatud.” Eriti kangekaelsed vastasrinna kandidaadid, kes nõukogude sõjaväevõimude nõudmistest hoolimata keeldusid kandideerimisest loobumast, lihtsalt arreteeriti. Selle asemel, et anda rahvale võimalus otsustada, keda ta peab vajalikuks valida – keda oma sõbraks, keda vaenlaseks, otsustas selle küsimuse nõukogude okupatsioonivõim koos kohalike kommunistide ja end kommunistideks pidavate kisakõridega. See aga oli järjekordne Eesti Vabariigi Põhiseaduse jäme rikkumine.
Lõppkokkuvõttes jäi Riigivolikogu kandidaatide nimekirja 82 kandidaati, kellest 80 kuulus nn. Eesti Töötava Rahva Liidu valimisblokki, s.o. olid uute peremeeste käsilased. Ametlikel andmetel hääletas 92,8% hääletamisest osavõtnud valijatest Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt (kellegi teise poolt polnud ju võimalust hääletadagi!). Valimiste tulemusi aga võltsiti jämedalt, nagu seda tehakse Nõukogude Liidus tänapäevani.
Kohe pärast valitsuse “vahetust” algas kogu maal terror, mis saavutas oma haripunkti 13. ja 14. juunil 1914. aastal. Tuhanded inimesed said tunda nõukogude piinakambreid, neid lasti maha sadade kaupa (Tartu vangla, Viljandi vangla, Kuressaare loss, Scheeli suvila Kosel, Pagari tänav, “Kave” kelder jne. – Meenutagem!). Tuhandeid eestlasi saadeti tervete perekondade kaupa Siberisse, kusjuures mehed kuulutati arreteerituteks ja lahutati oma perekondadest, naised ja lapsed aga väljasaadetuteks. Ka rasedad naised ja vastsündinud imikud olid “süüdi” nõukogude võimu ja Nõukogude Liidu ees. Varandused aga konfiskeeriti… üksnes Irboska jaama kaudu saadeti Nõukogude Venemaale 342 kaubavagunit, mis olid viimse võimaluseni inimesi täis tuubitud. (Võrdluseks tuletame meelde – Punaarmee vabastas vanglast 34 kommunisti…)
Varsti pärast nõukogude võimu kehtestamist viidi suure kõmuga läbi mitmed “reformid”, mis pidid “tõstma” rahva elatustaset, ja üsna vaikselt sellised, mis eespoolmainitute tulemused praktiliselt annuleerisid.
1940. a. septembri lõpus tõsteti palkasid 30 – 40%. Sama aasta oktoobri alguses “reguleeriti” enamiku kaupade hindasid, mis viis praktiliselt nulliks palkade tõstmise. Viidi sisse normid, millises koguses võib ühele isikule müüa mingit kaupa (makarone näiteks 500 grammi). Varem taolisi kitsendusi polnud. Ülikonna või palitu ostmine märgiti uue korra kohaselt isikutunnistusele ära, rohkem kui ühte eset ei tohtinud osta. Enne Punaarmee sissetungi oli kauplustes kõiki kaupu külluses ja neid võis osta vajalikus koguses. Kuid peale maa okupeerimist alustasid Punaarmee ohvitserid ja nende perekonnaliikmed otsekohe kaupluste ründamist. Osteti korraga kuni kümme kella, mitu paari saapaid jne. Niiviisi siis algas Eesti rahva elujärje “tõstmine” – kaupade müügi osas kitsendused, paljud kaubad aga kadusid hoopiski müügilt, tekkisid järjekorrad, mida Eestis varem, ei tuntud…
Tänu Eesti Vabariigi olemasolule ja tema iseseisvusele ei teadnud eesti rahvas, mis toimus 1937. aastal Nõukogude Venemaal. Samal ajal aga seal elavad eestlased said massiliselt möllanud terrorist tugevalt kannatada, nende seas ka “teenekad” kommunistid. Tuntud Eesti kommunistidest lasti Eestis maha ainult Kingisepp, kõik teised Eesti kommunistliku liikumise silmapaistvad tegelased lasti aga maha Venemaal nõukogude võimu poolt… Kui olla objektiivne, siis tuleb selge sõnaga välja öelda, et Eestimaa Kommunistlik Partei hävitati Nõukogude Vene Kommunistide poolt! Ja seda Nõukogude Liidus – tööliste “kodumaal”… Kolmekümnendate aastate alul ja eriti nende lõpul Leningradis ja Leningradi oblastis, Siberis ja Kaug-Idas – kõikjal, kus elas eestlasi – neid vallandati töölt, arreteeriti ja saadeti asumisele üksnes nende rahvusliku kuulumise pärast. Samal ajal kadus Venemaal ka eestikeelne perioodika ja suleti eesti õppekeelega koolid – see tähendab: toimus eestlaste rahvuslik diskrimineerimine Nõukogude Liidus.
Nõukogude võimu tugevnemisega Eestis alates 1940. aastast tugevnes ka terror. Kui 1919. aastal tapeti nn. eesti punaste poolt Punaarmee väeosade kaasabil Tartus Krediitpanga keldris “ainult” 26 inimest, siis 1941. aastal lasti üksnes Tartu vanglas maha 198 inimest (meenutagem ka J. Parijõge!). Suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul 1940 – 1941. a. lasti nõukogude okupatsioonivõimude poolt Eestis maha umbes sama palju inimesi, kui palju kaotas Eesti sõjavägi Vabadussõja lahingutes 1918 – 1920.
Pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1944. a. algasid arreteerimised ja väljasaatmised uue hooga. Osa inimesi saadeti välja lihtsalt ka sellepärast, et nõukogude administratsioonile oli linnades vaja elamispinda. Eriti suur arreteerimiste ja väljasaatmiste laine veeres üle Eesti 1949. aasta märtsis. Nõukogude koonduslaagritesse saadeti nii imikuid, lapsi kui ka rauku… Ligi sada tuhat eestlast pidid jätma oma kodud…
Kohalikud Eesti kommunistid, kes olid kaasa aidanud Eesti okupeerimisele Nõukogude Liidu poolt, olid siiralt uskunud lubatud “paradiisi” saabumisse. Nähes aga Eestis toimuvat verist terrorit, püüdsid üksikud nendest mingil määral vähendada selle ulatust. Enamus nendest naiivsetest inimestest arreteeriti, mõned nende seast lasti maha, mõned aga, nagu näiteks Eesti NSV valitsuse juht Vares-Barbarus, olles sügavalt pettunud nõukogude tegelikkuses, lõpetasid oma elu enesetapmisega.
Nende nn. kodanlike natsionalistide (nagu ka Vares ja Karotamm) asemele toodi Nõukogude Venemaalt inimesi, kes oma pikaajalise truualamliku tegevusega olid näidanud, et nad täidavad pimesi iga Moskvast tuleva korralduse nagu soldat täidab käsku. Need inimesed, ehkki osa nendest on päritolult eestlased, on ammu kaotanud oma rahvusliku iseteadvuse ja venestunud nii keelelt kui ka meelelt. Sageli ei oska nad eesti keeltki, nende intellektuaalne ja hariduslik tase on äärmiselt madal. Need inimesed viivad kuulekalt ellu nõukogude okupatsioonivõimude poliitikat, tuginedes nõukogude armee tääkidele ja karistusaparaadile – miilitsale ja julgeolekule. Hoolimata suure hulga nõukogude okupatsioonivägede kohalviibimisest, ei tunne nõukogude võim ennast okupeeritud territooriumil kindlana. Ta teab, et Eesti rahva rõhuv enamus vihkab nõukogude okupatsioonirežiimi ja et soodsatel tingimustel võib kergesti puhkeda vastuhakk. Seepärast likvideeriti 1956. aastal pärast ülestõusu Gruusias kiiruga kõik Eesti territooriumil asunud üksikud eestlastest enamuses koosnenud väeosad (Jõhvis jm.) ning paisati laiali üle kogu Nõukogude Liidu, sulatades sõjaväes viibivaid eestlasi halli vene massi hulka. Samuti pole nõukogude võim sugugi kindel, et massiliste väljaastumiste korral sõjavägi hakkaks tulistama demonstrante või ülestõusnuid. Eeskujud selles osas on Ungari ja Tšehhoslovakkia näol olemas.
Samuti näitab seda ka asjaolu, et 1969. aastal õnnestus julgeolekul paljastada Eesti territooriumil “Poliitiliste vabaduste eest võitlemise liidu” osakond, mille oli loonud sõja-merelaevastiku ohvitser Gavrilov koos oma kaasvõitlejatega. Julgeoleku agendid jooksid jalad rakku, et välja selgitada sõjalaevastiku meremeeste võimalikke sidemeid Eesti rahvusliku vabadusliikumisega. Tallinna psühhiaatriahaiglas peetakse praegugi kinni poliitvange, kelle seas suure osa moodustavad Balti laevastiku meremehed.
Oma positsioonide kindlustamiseks Eestis püüavad okupatsioonivõimud Eestit koloniseerida ja ümberrahvustada. Venelaste massiline sisserändamine Eestisse pole mingi juhuslik nähtus, vaid on partei bosside poolt Moskvas ette planeeritud. Eestis, kus maavarasid peaaegu ei ole, on pärast sõda ehitatud kümneid suuri tehaseid. Nende tehaste jaoks pole siin ei toorainet, tööjõudu. Neid tehaseid ehitatakse selleks, et soodustada venelaste massilist sisserändamist ehk teisiti öeldes – Eesti territooriumile tuuakse sisse lisaks sõjaväele veel relvastamata venelastest tsiviilgarnison. Sealjuures kasutavad sisserändajad mitmeid pealtnäha tähtsusetuid privileege nagu korteri saamine soodsatel tingimustel. Tallinna ja teiste linnade uutes elamurajoonides kuulub 75 – 80% uutest korteritest venelastele. Pole siis ime, et Mustamäe uut elamurajooni Tallinnas nimetavad eestlased “Tiblagorskiks”. Samal ajal on paljudel eestlastel korraliku korteri saamise ainsaks võimaluseks kooperatiivkorteri ehitamine.
Paljudes tehastes, kus töödeldakse ainult sisseveetud toorainet ja praktiliselt kogu toodang veetakse Eestist välja (“Dvigatel”, Ekskavaatoritehas, masinatehased Tallinnas, Tartus ja mõõduriistade tehased) moodustavad tööliste ja insenertehnilise personali põhimassi sisserännanud venelased.
Selles, et meil on tegemist Eesti sihipärase ümberrahvustamisega, aga mitte rahvastiku stiihilise ümberasumisega Venemaa ülerahvastatuse tõttu, võib veenduda, kui võrrelda Eestit näiteks Pihkva oblastiga (suur osa sisserändajaist on pärit Pihkva oblastist):
Eesti / Pihkva oblast
· Pindala tuh. km2 45,1 / 55,3
· Elanikke tuhandetes 1356,0 / 918,0
· Elanike keskmine tihed. 1 km2-l 30 / 16,6
· Linnade arv 33 / 14
· Linnatüüpi asulaid 24 / 5
· Linnaelanike % kogu
· elanikkonnast 60 / 31
· Sarvloomi tuhandetes (1963. a.) 532 / 492
· Sigu tuhandetes 570 / 362
· Raudteid kilomeetrites 1442 / 1108
Pihkva oblastis on klimaatilised ja ökoloogilised tingimused paremad kui Eestis, pindala on suurem, elanike arv aga väiksem. Keskmine elanike tihedus 1 km2 kohta on kaks korda väiksem kui Eestis. Linnaelanike % on madal. Tekib küsimus, miks ei suunata sisserändava vene elanikkonna voolu Pihkva oblastisse? Võiks ju seal ehitada tehaseid, ehitada raudteid ja maanteid, tõsta põllumajanduse taset ja rahva elatustaset. Tehaste ehitamine Pihkva oblastisse oleks ka majanduslikult kasulikum. Need tehased jääksid oma toorainebaasidele ja valmistoodangu turgudele ju 400 – 500 km ligemale kui Eestisse ehitatud tehased, see aga vähendaks transpordikulusid ja alandaks seega toodangu omahinda. Seejuures peab märkima, et tegelikult on elanike arv Pihkva, Novgorodi ja Vologda oblastites praegu 25 – 35% madalam sõjaeelsest.
Tekib küsimus: miks siis venelased nii massiliselt ümber asuvad okupeeritud maadesse, kaasaarvatud ka Eestisse? On ju ülejäänud Nõukogude Venemaal loodusvarasid külluses, muld kaugelt viljakam, suurem osa Venemaast jäi puutumata nii Esimesest kui ka Teisest Maailmasõjast. Kõike seda arvesse võttes peaks ju elu seal märksa parem olema kui okupeeritud territooriumidel! Kuid üks asjaolu, mis praktiliselt viib nulliks kõik eespooltoodud eelised – Nõukogude Venemaal on kommunistlik diktatuur eksisteerinud üle kahekümne aasta kauem kui Eestis. Selle aja jooksul aga sai Venemaa põllumajandus tänu NKVD terrorile, massilistele väljasaatmistele ja sunniviisilisele kollektiviseerimisele sellise hoobi, millest ta pole veel praegugi suutnud toibuda.
Ja veel. Nn. Hruštšovi ajal, kui Nõukogude Liidus olid järjekordselt “ajutised raskused” toiduainetega, paljudes Pihkva oblasti kolhoosides jäi aga vili koristamata, sest ei jätkunud tööjõudu! Samal ajal põgenesid Pihkva oblasti kolhoosnikud niivõrd massiliselt Eestisse, et oblasti parteibossid saatsid EKP sekretärile Käbinile kirja palvega mitte nende tööjõudu ära meelitada…
Sageli võib sisse rännanud venelaste suust kuulda, et nemad on meid, eestlasi, teinud õnnelikuks. Vaadake, kui palju on nemad meie jaoks tehaseid, maju, koole ja haiglaid ehitanud! Need jutud aga kõik on ju lausa irvitamine eestlaste üle! Nendest tehastest pole ju Eesti rahvale mingit kasu, uutes majades elavad peamiselt sisserännanud venelased. Nii said näiteks Mustamäel, uue elamurajooni kõige esimeses majas eestlased kaheksakümnest korterist ainult kaks, ülejäänud seitsekümmend kaheksa läks aga sissesõitnud venelastele ja nende perekondadele.
Kõik, mis Eestis on ehitatud, on ehitatud Eesti tööstusest ja põllumajandusest saadud sissetulekuga. Ja ehitatud on see kõik mitte Eesti rahva jaoks, vaid nende jaoks, kes püüavad kõigest väest eestlasi assimileerida, lahustada meid venelaste massi seas.
Meie rahvuskultuur on maha surutud ja asendatud parteilise pseudokultuuriga, mille ainsaks eesmärgiks on marksismi-leninismi dogmade tuupimine inimeste pähe. Lisaks sisserändajate hoiakule ja ütlustele vene kultuuri toomisest Eestisse ka ametlik propaganda räägib igal võimalikul juhul, kui suurt ja viljastavat mõju on avaldanud ja avaldab side Venemaaga Eesti kultuuri arengule. Kuidas on aga olukord tegelikkuses? Kas me oleksime praegu metsinimesed, kui meil Venemaaga poleks olnud mingit kontakti? Ei. Hoolimata 700-aastasest mõisaorjusest oli meil juba 1897. aastal 9 kuni 49-aastaste seas 96,2% kirjaoskajaid, Vene impeeriumi ülejäänud osas oli aga kirjaoskajaid samal ajal 28,4%! 1939. aastal oli Eestis kirjaoskajaid 98,6%. Nõukogude Liidus aga 87,4%.
Hoolimata rasketest katsumustest on Eesti rahvas säilitanud oma keele ja loonud oma rahvuskultuuri, mis oma tasemel on täiesti võrreldav teiste Euroopa rahvaste omaga. Vene Nõukogude okupatsioonis ja sõja tagajärjel on Eesti rahvas kaotanud ligi 20% oma koosseisust, kusjuures enamus nendest kaotustest tuleb nõukogude võimu poolt sooritatud repressioonide arvele.
Kõigist kaotustest hoolimata me ei ole venestunud, ja venestunud eestlaste protsent, nagu näitasid 1959. ja 1970. aasta rahvaloendused meil ei kasva, vaid väheneb, samal ajal, kui enamikul teistel rahvastel venestunute protsent pidevalt kasvab.
Seda nähes püüavad Kremli võimumehed ja Vene šovinistid võimalikult suurel arvul venelasi sisse vedada.
Venelaste arvu suurendamist Eestis võib näha alljärgnevast tabelist:
1943. a. / 1959. a. / 1970. a.
% elanike arvust
· eestlased 980 90.7 / 893 72,9 / 925 68,2
· venelased ?? 5,6 / 240 21,7 / 335 24,2
· ukrainlased - / 16 2,3 / 28 2,1
· valgevenelased - / 11 0,9 / 19 1,4
· sakslased 15 1,5 - - -
· rootslased 8 0,7 - - - -
· soomlased - / 19 1,4
· juudid ? 5,4 0,5 5,3 0,4
· muud ? 15,0 1,2 25,0 1,8
Sellised on ametlikud andmed. Kui aga võtta arvesse, et paljusid faktiliselt siin elavaid inimesi, nagu sõjaväelased ja nende perekonnad rahvaloenduse andmetes pole arvestatud, siis võime kindlad olla, et venelaste tegelik % on ametlikult näitajast suurem.
NLKP programmis on öeldud, et Nõukogude Liidus kaovad aja jooksul keelepiirid.
Möödunud aastal algas äge nn. nõukogude rahvuse kampaania. Ajalehes “Rahva Hääl” 16. sept. 1971. a. ilmus artikkel, kus räägiti ühise keelega nõukogude rahvuse moodustamisest NSVL territooriumil. Pole tarvis erilist kaugelenägelikkust, et aru saada, et ühtse nõukogude rahvuse all mõeldakse vene rahvust ja ühtse keele all vene keelt. Niiviisi on mittevene rahvaste sihipärane assimileerimine ja väljajuurimine otse ametlikult välja kuulutatud nõukogude valitsuse ja NLKP poolt. Milliste sulgedega ka ei ehitaks seda kolonisaatorlikku ettevõtmist, ikkagi on näha, et Nõukogude Liidu juhid rikuvad otseselt ÜRO põhimõtteid, kultiveerivad suurvene šovinismi koos teiste rahvuste diskrimineerimisega, rikkudes elementaarseid inimõigusi.
Meie rahvas ei nõustu assimileerimise ja venestumisega, nii nagu vene rahvas ei nõustu kunagi saksastamisega või hiinastamisega.
Me loeme oma loomulikuks õiguseks meie rahva püüdu likvideerida vene nõukogude okupatsiooni koos kõigi selle tagajärgedega. Me kuulutame avalikult, et sisserännanud venelaste mass, kes ähvardab meie etnilist eksisteerimist, saab välja asustatud esimesel võimalusel. Muulaste hulka tuleb piirata selliselt, et nad ei põhjustaks eesti rahva assimileerumist, ka välja suremist. Me ei ole vene rahva vaenlased, kui nad elavad omal maal ja ei ähvarda meie rahva olemasolu. Eesti rahvas suhtub vaenulikult ainult vene okupatsioonisse ja vene šovinismi. Vastupanu okupatsioonile ja vene šovinismile aga kasvab iga päev ja pidevalt.
Vene rahval endal tuleb maksta kallist hinda oma juhtide avantüüride ja ekspansiooni eest. See hind läheb iga aastaga rängemaks, kuna kõigis okupeeritud aladel kasvab rahvuslik vabadusliikumine ja eesti rahvas pole üksi. Temaga koos on teised okupatsiooni all olevad rahvad. On tekkinud sidemed eri rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste vahel ja need sidemed tugevnevad päev-päevalt. Tugevnevad ka sidemed vene demokraatliku liikumisega, kes tunnustab täielikult kõigi rahvuste suveräänsuse põhimõtet ja õigust iseseisvale elule.
Me oleme seisukohal:
1. Nõukogude Liidu poolt okupeeritud rahvaste vabanemine toimub pidevalt tugevneva rahvusliku vabadusliikumise tulemusena;
2. vabaduse saavutamine on reaalne ainult kõigi nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste tiheda koostöö korral;
3. totalitarismi likvideerimiseks Nõukogude Venemaal on vajalik nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatliku liikumise tiheda koostöö ning vastastikuse abistamise korral;
4. vene demokraadid peavad tegema vene elanikkonna seas järjekindlalt selgitustööd, näidates selle okupatsiooni olemust, tema pahelisust ning kahjulikkust ka Venemaale endale. See töö on vajalik kasvõi sellekski, et tulevikus vältida asjatut verevalamist okupeeritud maade rahvaste ja vene rahva vahel;
5. nii nõukogude võimu poolt okupeeritud rahvaste kui ka vene rahva põhiliseks ideoloogiaks peab saama demokraatlik natsionalism;
6. selleks, et vältida tehtud vigu, peab iga opositsiooniline liikumine tundma õppima rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatia ajalugu;
7. kõigi nõukogude võimu poolt okupeeritud ja koloniaalikkesse surutud rahvaste koostöö peab olema rajatud põhimõttele: “Teie ja meie vabaduse eest!”
Eestis, 1971. aastal. Eesti Rahvusrinne Eesti Demokraatlik Liikumine
Antud artikli esialgse variandi kirjutasin ma A. Juskevitši tellimisel Moskvas ilmuva põrandaaluse ajakirja jaoks. Tingimuseks oli, et mitte üle kuue lehekülje. Tekst kippus aga pikemaks minema. Andsin selle lõpetamata kujul Juskevitšile tutvumiseks, tema kirjutas selle lõpuni ja pani sellele ka pealkirja. A. Varato tõlkis selle eesti keelde ja pani pealkirjaks “Nõukogude Vene invasioonist, okupatsioonist ja kolonialismist Eestis”. Võib-olla on ta ka sisus teinud mingeid väikesi muudatusi. Ma panin endise pealkirja tagasi. KGB sai läbiotsimistel kätte artikli mõlemad variandid ja toimikus on nad mõlemad ära nimetatud just nagu erinevad artiklid. Nii et keegi vist neid KGB-s läbi ei lugenud, aitas pealkirjadestki.Toimikus on öeldud, et Moskvas ja Leningradis levitati dokumente pealkirjaga “Eesti Demokraatliku Liikumise Programm” ja “Vene kolonialism Eestis”. Arvestades antud tegevuse erilist ühiskonnaohtlikkust algatas NSVL Ministrite Nõukogu juures olev Riikliku Julgeoleku Komitee kriminaalasja.Varatol oli masinakirjas trükitud artikkel kuskilt eestiaegsest väljaandest pealkirjaga “Verised jõulud”, kus oli juttu sellest, kuidas tsaari karistussalk tuli jõulupühade ajal ühte eesti külla ja laskis mõned talumehed maha. Uurijad ilmselt seda artiklit ei olnud lugenud ja seepärast nimetasid seda ka nõukogudevastaseks.
K. Mätik
Peatükk 1972. aastal koostatud Eesti Demokraatliku Liikumise Programmist
KATKENDID
Peatükk 1972. aastal koostatud Eesti Demokraatliku Liikumise Programmist
VIII Demokraatlike Vabariikide Liit
(Punktide numeratsioon on siin erinev, kuna arvuti nummerdas punktid ümber. Suurem osa on välja jäetud)
136. Tänapäeva rahvusvaheline õigus tagab suveräänsuse riigile, mitte aga isiksusele ja rahvale. Riigi suveräänsus tänapäevaste rahvusvaheliste tavade kohaselt tähendab tegelikkuses valitsuse piiramatut omavoli tema võimu all oleva rahva või rahvaste üle, õigust karistamatult rikkuda nii rahvusvahelisi kui ka omaenda seadusi. Selliselt viiakse tegelikult ellu põhimõtet “rahvas riigi jaoks”.
137. Lähtudes põhimõttest “riik rahva jaoks” loeb EDL vajalikuks piirata riigi suveräänsust isiksuse ja rahva suveräänsuse tagamise huvides.
138. Demokraatiat tuleb kaitsta aktiivselt. Ajalugu on korduvalt näidanud, et demokraatlike riikide kõrvalehoidumine aktiivsest võitlusest demokraatia eest pole enamasti suutnud sõda ära hoida, vaid seda ainult edasi lükanud ajani, mil totalitaarne riik, kes sõda tahab alustada, on selleks paremini jõudnud ette valmistuda.
139. Demokraatia kaitseks rahvusvahelises ulatuses on vajalik riikidevahelise organisatsiooni olemasolu. Käesoleval ajal on need ülesanded pandud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.
140. ÜRO on saavutanud silmapaistvat edu näiteks riikidevahelise kultuurialase koostöö alal. Samuti on ÜRO saavutanud mõningat edu poliitilisel alal, nagu näiteks eduka vastulöögi andmine kommunistlikule agressioonile Koreas 1951. – 1953. a. Samal ajal on ÜROl mitmeid olulisi puudusi, mille tõttu ta efektiivsus eriti poliitilisel alal on osutunud oodatust tunduvalt väiksemaks
141. Nende puuduste peamised põhjused on järgmised: 1.) ÜRO liikmeteks võetakse vastu praktiliselt kõik riigid, kes selleks soovi avaldavad. Selle tulemusena kuuluvad ÜROsse ka paljud sellised riigid, kes on kas oma rahva või teiste rahvaste suhtes pannud või panevad toime selliseid kuritegusid, millede toimepanemine kas üksikisiku või isikute grupi poolt on karistatav peaaegu kõigis maailma maades. 2.) ÜRO on vastu võtnud mitmeid demokraatliku sisuga deklaratsioone, kuid kuna neil puudub liikmesriikide suhtes seaduse jõud, siis on nad sisuliselt ainult demokraatlikuks fassaadiks, mis varjab antidemokraatlikku tegelikkust totalitaarsetes riikides.
142. Isiksuse kaitseks omavoli vastu riigi poolt on vajalik efektiivne rahvusvahelise kontrolli olemasolu. ÜRO pole seni suutnud sellist kontrolli tagada, kuna tema liikmesriigid ei ole kohustatud kontrollorganeid oma territooriumile, samuti ka tema võimu all olevate teiste riikide territooriumidele sisse laskma. Nii ei lasknud Nõuk. Liit 1956. aastal Ungarisse sisse ÜRO vaatlejaid, kuulutades nende sinnasaatmise katse vahelesegamiseks Ungari siseasjadesse (tema enda poolt toime pandud interventsiooni ta Ungari siseasjadesse segamiseks ei lugenud).
143. Saavutada ÜRO demokratiseerimine niisugusel määral, et tema abil kaitsta demokraatiat rahvusvahelises ulatuses, on praegusel momendil kaunis ebareaalne – mistahes demokraatia kaitseks suunatud otsuse, mida ÜRO liikmesriikidele kohustuslikuks püütakse teha, hääletaksid ÜROs enamuse moodustavad piiratud demokraatiaga riigid koos totalitaarsete riikidega maha. Samuti kasutaksid Julgeolekunõukogus olevad totalitaarsed riigid tema suhtes vetoõigust.
144. Senikaua, kuni ÜRO ei suuda paljusid oma ülesandeid täita, on EDL arvates otstarbekas luua täiendav rahvusvaheline organisatsioon – Demokraatlike Vabariikide Liit (DVL), kuhu kuuluksid ainult tõeliselt demokraatlikud riigid. Selline liit, mis alguses hõlmab paratamatult vähemuse maailma maadest, peaks saama eeskujuks ülejäänud maadele selles osas, kuidas tõeliselt kaitsta demokraatiat ja isikuvabadust.
145. Valitsust, kes rikub omaenda parlamendis vastuvõetud seadusi või kes tegutseb mittekehtivate seaduste järgi, ei saa lugeda seaduslikuks. Ühtegi seadust, mis on vastuolus vastava riigi põhiseadusega, ei saa lugeda kehtivaks.
146. DVL eesmärgiks on: 1.Demokraatlike riikide kaitse välise kallaletungi eest. 2. Inimõiguste kaitse liikmesriikides. 3. Liikmesriikide vahelise majandusliku ja kultuurialase koostöö koordineerimine. 4.Riikidevaheliste territoriaalsete pretensioonide lahendamine, kui küsimus puudutab mõne DVL liikmesriigi territooriumi. 5. Koostöö osutamine kõigile rahvastele rahvusliku sõltumatuse saavutamisel ja vaba demokraatiaga riigikorra kehtestamisel.
147. DVL peab olema rajatud järgmistele põhimõtetele: DVL ei või olla riik, vaid ainult riikidevaheline liit. Vastupidiselt kommunistliku propaganda väidetele ei põhjusta riikide sõltumatus nende majanduslikku ja kultuurialast isoleeritust. Demokraatliku korraga riikide vahel on majanduslik koostöö tavaliselt palju kõrgemal tasemel ja tihedam kui totalitaarses Nõuk. Liidus samale ministeeriumile alluvate ettevõtete vahel.
MILLIST LIITU MEIE TAHTSIME?
Eesti valitseval ladvikul õnnestus totaalse europropaganda abil, millele kulutati kümneid miljoneid maksumaksja raha, saavutada seda, et umbes kaks kolmandikku referendumist osavõtnutest hääletas Euroopa Liitu astumise poolt. Tehti tohutuid pingutusi loomaks pettekujutust, nagu oleks ainult kaks võimalust – kas kuulumine ELi või SRÜsse. Tegelikkuses on aga riikidevaheliseks koostööks ka muid võimalusi. Näiteks 1971. aastal loodud põrandaaluse Eesti Demokraatliku Liikumise Programmis oli terve kaheksas peatükk pühendatud riikidevahelisele koostööle Demokraatlike Vabariikide Liidu raames. Erinevalt Euroopa Liidust, mis kujutab endast samasugust ülereguleeritud ja ületsentraliseeritud monstrumit, nagu kunagi oli tema eelkäija – NSV Liit, oli DVLis peatähelepanu pööratud isikuvabaduste kaitsele, et ära hoida seda, mis praeguseks ajaks on kahjuks toimunud paljudes riikides – võimu minekut värvivahetanud ekskommunistide kätte.
Eesti Demokraatliku Liikumise Programmi koostamises osales üheksa inimest, kes konspiratsiooni kaalutlustel omavahel eriti tihedalt ei suhelnud. Eks osalt ka sellepärast on tekst üksjagu laialivalguv. Mina suhtlesin põhiliselt Artem Juskevitšiga ja Mati Kiirendiga. Kõik koos olime ainult ühe korra, siis kui lõplik tekst sai vastu võetud. Siis enam mingeid parandusi ei tehtud. Praegu arvan, et nimetus oleks pidanud olema Demokraatlike Riikide Liit (mitte Vabariikide), sest maailmas on ju mitmeid demokratlikke riike, mis nime poolest on kuningriigid, nagu näiteks Norra, Rootsi ja Taani.
K. Mätik
Subscribe to:
Posts (Atom)