40 aastat Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise asutamisest
Elu näitas, et vana tuntud tõde - võimul on omadus korrumpeeruda ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt - kehtis ka Nõukogude impeeriumi kohta. Kui 1917. aastal oli veel palju ideelisi kommuniste, kes arvasid, et rahvas tuleb ikka kaikaga paradiisi ajada, sest rahvas on rumal ja ta ei saa aru, mis talle hea on, siis 1960ndatel aastatel võis olla kindel, et valitsev ladvik koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt südametunnistuseta aferistidest, kes olid valmis teenima ükskõik keda.
1960ndateks aastateks oli relvavõitlus juba lõppenud. Viimane katse oli 1956. aastal Ungaris. Oli selge, et üksnes relvajõul kommunistlikku diktatuuri kukutada on vähetõenäoline. Muidugi mingi fantastiline variant oli, mis oli ka kellelgi isegi kirja pandud. Näiteks Kremli vallutamine mingi rituaalse kogunemise ajal, näiteks parteikongressi ajal, kasvõi õhudessandiga. Aga ka sellele olid valitsejad mõelnud. Õhudessant lihtsalt osteti ära. Langevarjur-meistersportlane võis sõjaväes saada 200 rubla iga langevarjuhüppe eest, isegi sellise lihtsa hüppe eest, mida koolitüdrukud tegid oma lõbuks ilma et keegi neile selle eest oleks maksnud. Nii Ungari 1956nda kui ka Tšehhoslovakkia sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine on utoopia. Kommunistid tulid võimule ja püsisid võimul nii vale kui ka vägivalla abil, kusjuures, mida kaugemale edasi, seda tähtsamaks muutus vale osatähtsus. Ja oli selge, et tarvis on eeskätt võidelda valede vastu ja samuti ka kommunistide poolt levitatavate müütide vastu.
Praegu käibeloleva postkommunistliku poliitmütoloogia kohaselt saime me vabaks tänu “laulvale revolutsioonile”. Tahtmatult tekib küsimus, miks me siis juba aastal 1869 vabaks ei saanud, kui toimus esimene laulupidu Eestis. Kindlasti andis meie öölaulupidu olulise panuse iseseisvuse saavutamiseks, aidates paljudel inimestel üle saada Stalini ajast jäänud hirmunarkoosist, kuid ainult sellest oleks väheks jäänud. Me saavutasime iseseisvuse kõigi aktsioonide koosmõju tulemusel. Kui suur oli mingi üksiku aktsiooni, mingi rühmituse või üksikisiku osatähtsus, seda on raske hinnata. Ja need inimesed, kes aktiivselt tegutsesid iseseisvuse saavutamise nimel, ei pidanud mingit normipäevade arvestust.
Võitlus kommunistliku türannia vastu kestis erinevates vormides kogu Nõukogude okupatsiooniaja. Paljusid selle võitluse külgi on valgustatud küllaltki erinevas mahus, mõni asi on aga seniajani jäänud varju. Üheks selliseks on Brežnevi ajal tegutsenud põrandaalune rühmitus nimega Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine. Kui teadaolevad varem tegutsenud vastupanugrupid koosnesid tavaliselt eestlastest, siis selle asutasid mitteeestlased. Kolmega neist puutus allakirjutanu isiklikult kokku, ülejäänute kohta võib lugeda Sergei Soldatovi raamatust “Eesti saatuse keerdsõlmes”. Kahjuks pole nendest kolmest praegu enam kedagi elavate kirjas. Need olid Sergei Soldatov (1933-2003), Artem Juskevitš (1931-1982) ja Oleg-Heldur Tjutrjumov.
Oma lapsepõlves ja nooruseas 1941-1949 elas Soldatov Virumaal üle NKVD kuritegusid. Nende sündmuste mõjul jõudis ta varakult järeldusele, et nõukogude diktatuur on oma olemuselt rahvuste ja inimkonna vaenlane ning kuulub kõrvaldamisele. Juskevitš tuli Eestisse pärast keskkooli lõpetamist. Ta oli pärit Lääne-Ukrainast Volõõnia oblastist, mis varem oli Poola koosseisus. Nendes piirkondades oli metsavendlus Teise maailmasõja ajal palju massilisem ja organiseeritum kui meil. Ukraina Ülestõusuarmee võitles nii saksa, kui ka nõukogude okupantide vastu. Tjutrjumov oli lõpetanud vene gümnaasiumi, aga sõja ajal Punaarmeesse mobiliseerituna õppis Eesti korpuses ära eesti keele. Nad kõik kolm tundsid Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Kui ma ükskord Juskevitši juures kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime ja küsisin, et kes see on, siis Juskevits seletas mulle, et Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile.
Õppides Leningradi Polütehnilises Instituudis hakkas S. Soldatov ajendatuna isikukultuse paljastamisest NLKP 20. kongressil ja Ungari ülestõusust 1956. aasta sügisel oma kolleege agiteerima, et saadaksime NLKP Keskkomiteesse ühiskonna reformimise kava. Esialgu lõi paar tosinat üliõpilast küll õhinal kaasa, kuid peagi hakkas kodanikujulgus kõikidel kaduma. Teda jäi toetama vaid üks. Kiri läkski adressaadile kahe allkirjaga. Paari kuu pärast kutsuti mõlemad asjaosalised LPI parteikomiteesse, kus neile püüti selgeks teha, et nende arusaamad on ekslikud ja poliitiline arengutase ebaküps. Välja neid instituudist siiski ei visatud, oli ju “sulaaeg”.
Pärast instituudi lõpetamist töötas Soldatov mõnda aega TPI-s. Hruštšoviaegse “sula” tingimustes inimesi mõne üksiku sõna või mõtteavalduse eest istuma ei pandud ja selle tõttu ütlesid paljud inimesed välja, mis nad mõnest asjast arvavad. See andis võimudele soodsa võimaluse igasugused teisitimõtlejad arvele võtta. Ja nagu öeldi “keegi pole unustatud”. Soldatov kirjutas raamatus “Eesti saatuse keerdsõlmes” : “Vaatamata ajutistele kordaminekutele hakkasid minu pea kohale kogunema äikesepilved. Mu kontaktid Moskva inimõiguslastega, kriitilised väljendused kehtiva korra ja võimu kohta, ütlused ühiskondliku demokraatia ja rahvusliku iseseisvuse kasuks ei jäänud võimudele saladuseks... Sellele järgnes Omavoli, mil “massilise” koondamise tagajärjel vallandati umbes 10-ne tuhandelisest TPI personalist üksainus isik – nende ridade kirjutaja. Samas polnud mul kunagi ei tööalaseid märkusi ega noomitusi.... Peale võimuhaaramist Brežnevi rühmituse poolt 1964. aastal algas Nõukogude Liidus “restauratsiooni” ajajärk, mil konservatiiv-tagurlik poliitika ühendus tugevate neostalinistlike elementidega. Uus juhtkond arvas, et N. Hruštšov on oma reformidega liiga kaugele läinud ja püüdis asjade käiku muuta endale sobivamas suunas”.
1968. aastal sai Soldatov Moskva inimõiguslastelt A. Sahharovi töö “Mõtisklusi...”, mis teda aga absoluutselt ei rahuldanud. Kirjutas otsekohe Sahharovile vastulause “Loota või tegutseda?” Teksti eelnevalt, enne Moskvasse saatmist läbi lugenud eesti teisitimõtlejatel polnud ühtegi märkust ega täiendust. Kuna Moskva, Leningradi ja Kiievi dissidentidelt mingeid positiivseid algatusi ei järgnenud, siis tuli autoril endal asi käsile võtta. Asuti koostama dokumenti nimetusega Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm. Mõttekaaslased abistasid nendes küsimustes, milles nad olid paremini kursis. 1969. aasta sügisel sai tekst valmis. Moskvas väljaantav inimõiguslaste illegaalne väljaanne “Jooksvate sündmuste kroonika” andis dokumendile positiivse hinnangu. Hiljem edastas Vabadusraadio NLDL Programmi 18 rahvuskeeles.
Paldiskis asuva allveelaevnike õppekeskuse ohvitserid lõid NLDL-i eeskujul oma organisatsiooni - Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liidu. KGB-l aga õnnestus see organisatsioon varsti avastada ja likvideerida. Kaks ohvitseri, Gavrilov ja Kossõrev, saadeti GULAG-i, allohvitser Paramonov, kes mingeid tunnistusi ei andnud, saadeti vaimuhaiglasse ja “raviti” seal invaliidiks. Ülejäänud asjaosalised pääsesid kergemate karistustega.
Rahulolematuid oli tol ajal palju, aga enamikul juhtudest oli tegemist nn. “kohvitassiopositsiooniga”. Oldi valmis sõprade ringis kohvitassi ja napsiklaasi taga parteid ja valitsust kiruma, kuid sellega ka piirduti. Ja taoline pseudoopositsioon oli võimudele isegi mingil määral kasulik, sest võimaldas nagu kaitseventiil ülearuse pahameele välja lasta. NLDL-i aktivistide soov luua laiem põrandaaluste rühmituste võrk ei õnnestunud. Küll aga õnnestus luua üks grupp Moskvas ja teine Leningradis. Moskvas konstrueeris Aleksandr Bolonkin paljundusmasina ja hakkas välja andma ajakirja “Svobodnaja Mõsl”. Moskvalased ja leningradlased kukkusid kinni 1972. aastal, aga oma mõttekaaslasi Eestis nad välja ei andnud.
NLDL-i aktivistid oli seisukohal, et igasugune agitatsioon peab olema suunatud esmajoones Venemaale, sest Baltikumi põliselanikud, kes teada tahavad, kuidas meil elati enne nõukogude okupatsiooni, seda ka teavad, Venemaal on aga tõeline informatsiooninälg. Kommunistlikul ideoloogial oli ju üks küllaltki oluline erinevus oma kaksikvennast natsismist – natsism oli avalikult kuritegelik, mingit vabadust ega demokraatiat ei eksisteerinud ei paberi peal ega tegelikus elus. Kommunism seevastu aga oli äärmiselt valelik ja silmakirjalik. Tegelikkus oli enam-vähem samasugune kui natsismi tingimustes, paberi peal aga olid kõik vabadused ja õigused kindlustatud. Ja kui suurt ohtu kujutas iga vaba mõtteavaldus oma aja ära elanud diktatuurile, seda näitab kas või seegi, et nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda olid ohtlikumad kuriteod kui tapmine või röövimine. Tapmine ja röövimine olid kriminaalkoodeksis peatükis “Ohtlikud kuriteod”, nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda aga peatükis “Eriti ohtlikud riiklikud kuriteod”. Samasse peatükki kuulusid ka veel näiteks sabotaaž ja diversioon.
Nii nagu see oma peaga mõtlevate inimeste juures vahel ikka juhtub, ei olnud Soldatov ja Juskevitš kaugeltki kõigis küsimustes samadel seisukohtadel. Mõlemad olid seisukohal, et kommunistlik diktatuur on kuritegelik ja tuleb massilise rahumeelse tegevusega kehtestada demokraatlik kord. Samal ajal Juskevitš oli seisukohal, et peamine on demokraatia kättevõitmine, küll siis saab ka muud probleemid lahendatud. Soldatov seevastu oli seisukohal, et rahva olulise osa moraal on diktatuuri laostava mõju tagajärjel niipalju langenud, et selle tagajärjel võib kommunistliku diktatuuri likvideerimise järel võimule tulla mingi teine, mis pole eelmisest millegi poolest parem. Selle kohta kirjutas ta: “Inimesesööjate juures viib ka demokraatia inimesesöömisele”. Et seda vältida, tuleb peatähelepanu pöörata ühiskonna moraalitaseme tõstmisele. Nii kurb kui see ka pole, tuleb tunnistada, et Soldatovil oli suures osas õigus. Sildid on ju meil vahetatud, aga sisu on põhiliselt samaks jäänud. Trammijäneseid ja roolijoodikuid karistatakse, aga sadu inimesi surma saatnud NKVD kaastööline I. Jakobson jäi täiesti karistamata. Riiklikud massiteabevahendid avaldavad agaralt ekskommunistidest valvehalisejate nutulaule selle kohta, kuidas me ikka peame Venemaaga hästi läbi saama, igasugused erinevad mõtteavaldused aga avaldamist ei leia. Nii nagu tuntud “surnupeksja” Hruštšov, kes kompartei XX kongressil vapralt Stalinit materdas, viimase eluajal aga truult teenis, nii on ka meil juttu stalinistlikust totalitarismist. NLDL oli seisukohal, et diktatuuride kuriteod saavad võimalikuks eeskätt tänu kaasajooksikutele. Soldatov kirjutas artiklis “Poliitiline terror Nõukogude Liidus” (“Lutš Svobodõ”, numbrit ei mäleta): “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”. Isamaalasi nimetatakse marurahvuslasteks või fašistideks. Vastupidiselt ekskommunistidest valvehalisejate väidetele pole isamaalased mingid marurahvuslased, vaid on alati pooldanud rahvastevahelist koostööd.
Müüdi ksenofoobiast ja natsimeelsusest Eestis on välja mõelnud endised okupatsioonivõimu kaasajooksikud, et rahva tähelepanu tegeliku elu probleemidelt kõrvale juhtida. GULAG-is oli mees nimega Sergei Taratuhhin, kes praegu on vaimulik ja tegeleb Hodorkovskiga. Ta rääkis, et oli andnud nõusoleku laagri administratsiooniga koostööks, et nende agentuuri välja selgitada. Tal õnnestus välja selgitada, et mõlemad laagris töötavad arstid on ühtlasi KGB kaastöölised. See muidugi kellelegi üllatuseks ei olnud. Samuti rääkis ta, et talle tehti ülesandeks rahvastevahelist vaenu õhutada. Selles osas võimud seal küll erilist edu ei saavutanud. Poliitvangid olid väga üksmeelsed. Eesti Demokraatliku Liikumise Programmis (see rühmitus loodi koostöös NLDL-i aktivistidega) oli öeldud: “Iga mitteeestlane, kes võitleb vabaduse ja demokraatia eest, on meie liitlane. Iga eestlane, kes teeb režiimiga koostööd, on meie vaenlane". Koostöö all loomulikult ei mõeldud mitte tööd tavalises mõttes, vaid koostööd repressiivorganitega. Aastal 2005 käisin ma GULAG-i Muuseumi kümnendal aastapäeval. Muueum asub Permi oblastis endise laagri VS-389/35 territooriumil. See laager tegutses peaaegu NSVL lõpuni ja seetõttu ka suures osas säilis. Väga meeldiv oli kohata kunagisi saatusekaaslasi, kellest mul on jäänud kõige paremad mälestused.
NLDL-i eeskujul algatas Arvo Varato Eesti Rahvusrinde (lüh. ERR) loomise ja tegi oma koolivennale Kalju Mätikule ettepaneku koostada ERR-i programm. Programmi lõplik variant võeti vastu kolmekesi, kolmandaks oli A. Juskevitš. Hiljem loodi A. Juskevitši ja Mati Kiirendi algatusel Eesti Demokraatlik Liikumine. Kõik mitte-eestlastest teisitimõtlejad, kellega mul oli kokkupuuteid põrandaaluse tegevuse ajal (kaks venelast ja üks ukrainlane), oskasid eesti keelt ja tundsid Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Olles kord Juskevitši pool, kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime. Küsisin Juskevitšilt, et kes see on. Tema seletas mulle, et Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile. 1972. aastal hakati koostama ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist.. Lõpliku teksti koostas Tunne Kelam. 1974. aastal jõudis memorandumi tekst Lääne avalikkuse ette.
Ehkki ÜRO sellele ei reageerinud, ja seda oligi arvata, äratas see dokument muus maailmas küllaltki suurt tähelepanu ja aitas olulisel määral ergutada väliseestlaste võitlusvaimu. Agu Kriisa oma raamatus "Okupeeritud Eesti - nii nagu ta on" (Stockholm, 1984) kirjutas "Eestlased läänes tundsid suurt puudust, et polnud kontakte rahvuslikult mõtlevate inimestega Eestis. Selles osas toimus põhiline muudang a.1974/1975, kui maailma avalikkusele sai teatavaks Eestis koostatud põrandaalune apell LRO-le. Lääne ajakirjandus hakkas näitama kasvavat huvi Eesti küsimuse vastu. /.../ Maailma ajakirjandus on viimase kümne aasta jooksul pühendanud mitukümmend korda rohkem leheruumi Eesti heaks, kui seda tehti esimese kolmekümne aasta jooksul pärast Teist maailmasõda. Selle üle on eestlased nii vabas maailmas kui okupeeritud Eestis ülimalt tänulikud".
KGB asus tegutsema. 13. detsembril arreteeriti neli põrandaluse tegevuse aktivisti. Kalju Mätiku elukohast leiti 14 tundi kestnud läbiotsimise käigus muu hulgas ka üks memorandumi eksemplar. 1974. aasta oktoobris ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil saadeti K. Mätik ja S. Soldatov kuueks, A. Juskevitš ja M. Kiirend viieks aastaks GULAGi. Meie mõttekaaslased Moskvas ja Leningradis, kellega meil oli tihe koostöö, olid varem kinni kukkunud, aga meid nad välja ei andnud.
1979. aastal koostati Balti Apell, millele kirjutas alla 45 baltlast. Sellele dokumendile tuginedes võttis Euroopa Nõukogu 1983. aastal vastu resolutsiooni saata Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimise komisjonile. Ja mida tegid sel ajal meie praegused kõige sini-must-valgemad ekskommunistid? Kui me tõesti laulsime endid vabaks, miks nad siis varem laulma ei hakanud?
Oleks juba aeg mõelda selle peale, miks Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud Venemaal on rahva põhimassi elatustase tunduvalt madalam kui kaotajate poolel olnud Saksamaal, Jaapanis ja Soomes. Ikka sellepärast, et riigi eesotsas on palju aferiste, kes kunagi varjasid oma õiget nägu kompartei liikmepiletiga ja siis, kui selgus, et see liikmepilet enam privileege ei anna, lahkusid oma parteist nagu rotid uppuvalt laevalt. Palju on süüdistatud Stalinit, Hitlerit ja mitmeid teisi, kuid nad polnud ainsad kurjategijad. Kujutame ette ruutu küljepikkusega 10 meetrit. Selles on sada ruutmeetrit ehk sada miljonit ruutmillimeetrit, see tähendab umbes sama palju, kui NSVLis oli enne sõda täiskasvanud elanikke. Stalinit kujutab üks ruutmillimeeter. Lisage sinna veel Poliitbüroo, ja mõelge selle peale, mida need oleks suutnud ära teha, kui poleks olnud põhimõttelagedaid kaasajooksikuid. Sergei Soldatov kirjutas (põrandaaluses ajakirjas “Lutš Svobodõ”) poliitilise terrori kohta NSV Liidus järgmist: “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes seda kõike pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”.
Miks Tallinnas nii palju kaevatakse?
Nõukogude ajal otsiti Kalevipoja parteipiletit, nüüd peidetakse “endiste” parteipileteid. Ahju visata ju ei või, sest kui “kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof” läbi saab ja NSVL saab taastatud, siis läheb ju vana parteipiletit tarvis. Et saaks isikuandmetesse (mis siis pole enam delikaatsed, nagu praegu) kirjutada: NLKP liige ... aastast.
Meie riigi eesotsas on kahetsusväärselt palju endisi okupatsioonivõimu kaasajooksikuid. Mul pole midagi ausa inimese vastu, kelle maailmavaade on minu omast erinev. Maailmavaade võib aja jooksul muutuda, kui inimese teadmised laienevad ja ta ise edasi areneb. Nii muutusid mõned inimesed, kes kunagi olid uskunud kommunismiideesse, selle vastasteks, kui nende silmaring oli laienenud, näiteks Johannes Hint ja Jüri Kukk. Ei saa aga usaldada aferiste, kes juhinduvad põhimõttest “kustpoolt tuul, sealtpoolt meel”. Mõelge selle peale, kui palju oli komparteil liikmeid siis, kui tal oli võimumonopol, ja kui vähe neid jäi järele.
Ma ei saa teile anda ei puid ega kartuleid, sest mul pole neid. Kartuleid on aga varemgi lubatud. Nõukogude aja lõpul ei lastud poliitvange enam otse laagrist välja, vaid toodi “Stolõpiniga” (spetsiaalse vangivaguniga) kodulinna tagasi. Mul oli GULAG-ist tagasi sõites vahepeatus Jaroslavli vanglas. Üks kohalik ülemus pidas vangla raadiosõlme kaudu vangidele kõnet, kus ta muu hulgas ütles: “Nendele, kes talveks kavatsevad meile jääda, võin ma öelda, et kapsa ja kartuliga me oleme paremini varustatud kui Jaroslavli ja teiste linnade elanikkond.” Selgituseks niipalju, et väikese karistusaja saanud inimesed võisid soovi korral jääda vanglasse majapidamistöödele.
Ajakirjast "Kultuur ja Elu" Kalju Mätik
No comments:
Post a Comment